Piiskopi visiit 2025 – mõtteid teisest päevast

(saatis vend Andreas)

Piiskop oli pühapäeval taas heas vormis. Ta pidi korduvalt vabandama, et ta kogu aeg räägib. Nii erinevatel aegadel teenistuse sees, kui ka kohvilauas. Aga muidugi see ongi meie kiriku eripära, et meil on kord, kuid seda võib “rikkuda” parajal viisil. Ja just parajalt, mitte ülemäära.

Liturgia on paigas tuhandeid aastaid. Kui võrrelda seda hoonega, siis seal on sambaid, mida ei tohi lõhkuda. Seinu värvida, kardinaid vahetada ja konditsioneeri paigaldada on lubatud. Usutunnistuse kallale minna ei tohi, aga kui piiskopile tuli ootamatult mõte, et täna võiks kõikide muusikute pärast keset liturgiat palvetada, siis seda ta ka tegi. Ta kutsus nad kõik ette ning võidis ka õliga.

Muusika on kui sosin taevast. See tõstab hinge kõrgele. Kui muusik mängib pilli, siis tema süda räägib läbi muusika. Muusika loomine on and Jumalalt ja see tuleb talle tagasi anda. Palju tehakse muusikat lihtsalt meelelahutuseks, mässumeelsusest või rõhutatakse madalaid instinkte. Kuid esmalt tuleb muusika anda tagasi Jumalale ja siis võid sellega midagi muud teha. Bach oli kristlane ja tema komponeeris igaks teenistuseks uue muusika, millega Jumalat austada. Sellepärast just klassikaline muusika tõstabki su hinge kõrgele üles, sest selle suund ongi Jumal.

Ka kaasaegne kristlik muusika on hea, kui ta on tehtud Pühas Vaimus. See aitab teenistusel inimese südant pehmendada, et ta lõpuks oma südame avaks ning võtaks vastu kõike seda, mida Jumal talle anda tahab. Kahjuks on paljude ülistuslaulude sisu “mina”-keskne. Lauldakse oma tunnetest ning sellest, mida mina teen. Ülistus peaks rääkima sellest, milline on Jumal ning mida tema teeb. Jah, muusikaga saab ka väljendada oma tundeid ja see on hea. Aga jumalateenistuse kontekstis peaksime tooma au Jumalale, selle eest, kes TA ON. Millised on tema isiksuseomadused. Kui inimesed kuulevad, milline on Jumal, siis see toobki julgustust, rahu ja rõõmu. Sellise Jumalaga koos oma eluteel rännates pole mul küll enam midagi karta.

Jumalat võib usaldada. Selle parimaks näiteks on lesknaine, kes pani templi aardekirstu kaks leptonit (Lk21:2). Tema uskus, et kõik tuleb Jumalalt ja seega andis ta ära kogu oma maise varanduse. Elu sõltub kõige rohkem Jumalast. Seda mõistis hästi ka naine Sareptast, kes oma viimase toidu prohvetile andis (1Kn17:12). Jumalale see märkamata ei jäänud ning pärast seda ei lõppenud õli tema kruusist ega jahu vakast. Nii on andnud ka inimesed Madridi katedraali jaoks oma säästusid, sest nad teavad, et Jumal hoolitseb nende eest. See on toonud nad vaesuslõksust välja. Need lood on meile kõigile eeskujuks, kuidas tasub oma lootus Jumala peale panna.

Kui paned raha esikohale, siis võid Jeesuse käest ka piitsa saada, nagu seda said rahavahetajad templi eesõues. Usujuhtide kahepalgelisust Jeesus ei sallinud. Inimesed tulid templisse, et Jumalaga kohtuda, kuid kohtusid hoopis ebaõiglusega, kui nende raha suure vaheltkasuga ümber vahetati. “Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.” (Lk 19:46)

Kui meie liturgia ei puuduta inimesi, siis peame endilt küsima, mida me valesti teinud oleme? Kas me oleme teinud ise endale meeldiva religiooni või laseme alandlikult sellel ennast vormida? Kas püüame ehitada kõigile meeldivat kogudust? Poes ju tullakse sulle vastu ja pakutakse võimalikult suurt valikut kaupa, et sa kindlasti omale meeldiva kauba lõpuks kätte saaksid. Selle kohta öeldakse inglise keeles “Church shopping”. Kirikud ei ole ostukeskused – siit võtan selle ja sealt tolle meeldiva asja.

Oli veel ka teisi häid mõtteid ja humoorikaid näiteid, aga lõpetuseks ütles piiskop:” Kogudus pole koht kuhu minna, vaid perekond, kuhu sa kuulud! ” Kui kasumi ahned inimesed pühakojast välja peksti, siis tulid sinna asemel haiged ja lombakad ning nad said Jumalast puudutatud ja terveks. Inimesed tulevad otsima armastust ja abi ning just seda saame meie, tänu Jeesusele, neile pakkuda!

Piiskopi visiit 2025 – mõtteid esimesest päevast

(saatis vend Andreas)

Aitäh CEC Euroopa piiskop Jose Elmer Belmonte’le täna Tallinnas head sõnumit jagamast. Sõnum on lihtne – Jumal armastab meid kõiki, meie eksimustele vaatamata! See on kõik tänu sellele, et tema poeg Jeesus Kristus maksis oma elu hinnaga kinni meie võla, mis meil Aadama ja Eeva süü tõttu oli. Muidugi tasus ta ka võla sinu ja minu eksimuste eest.

Miks siis meil kõik hästi ei ole? Miks on meil nii palju kannatusi? Iga konkreetse juhtumi puhul ei oska me kristlastena alati vastust öelda. Aga üldises plaanis on põhjus vabas tahtes, mille Jumal ise meile andis. Me ise teeme otsuseid, mille tagajärjed on laastavad. Ja isegi, kui sina seda ei teinud, siis sa kannatad kellegi teise vale otsuse tõttu.

Aga kuidas tunda ära, mis on õige? Muidugi on selleks Jumalast inspireeritud raamat Piibel, mida on aastatuhandeid kirja pandud. Paljusid asju peab vaatama Jumala Sõna valguses. Kuna Piibel on täis nii palju erinevaid lugusid ja juhiseid, siis me ei suuda neid niikuinii täita. Mida aga saab tähele panna, on see, et kas pärast minu otsust tunnen ma Jumalaga lähedasemat suhet või olen temast kaugenenud.

Ja kui sa tunned, et oled kaugenenud, siis ära unusta, et pole kaugust, kuhu Jumal ei ulatu! Tema armastus sinu vastu on nii suur, et ta on alati sinu kõrval, olenemata olukorrast. Ta ei jäta sind kunagi maha. Ja kui sulle tundub, et nüüd küll Jumal mind armastada ei suuda ja ta on sinu maha jätnud, siis see on kurjuse vale. See mõte viska kohe minema. Ära lihtsalt usu seda. Usalda nagu väike laps, et mis iganes minuga toimub, Jumal suudab selle kõik heaks pöörata.

Kristluses ongi see omapära, et meil on kannatav Jumal. Esiteks pidi ta risti peal kannatama ja teiseks kannatab ta nüüd koos sinuga. Me ei saa alati neid lahendusi, mida me soovime, aga me pole kunagi üksi! See ongi rõõmusõnum kogu maailmale!

Pühapäevane kirikus käimine on oluline. Kuid sama oluline on otsida üles kannatav Kristus teises inimeses, kellega sa muudel päevadel kohtud. Üks meie kiriku peamistest hüüdlausetest inglise keeles ongi: “Reaching the Least, the Lost, and the Lonely with the Love of Jesus”. Ehk kuidas jõuda Jeesuse armastusega kõige vähimate, kadunute ja üksikuteni. Kogudus ise on Jeesuse käed ja jalad siin maa peal. Kus on kannatus, seal on Kristus kohal. Ta on nii kannatajas, kui ka abistajas. Kõik lähtub Jumalast ja kõik viib Jumala juurde tagasi. Jumal on kõikjal. Tema Püha Vaim tegutseb.

Jeesus oleks võinud mitte Taevasse minna ja ise “megakiriku” juhiks hakata ning oma tööd isiklikult jätkata, kuid ta ei teinud seda. Ta tahtis, et meie ise seda tööd teeksime. Meil kõigil on missioon siin maailmas täita. Olla Jumala armastuse tunnistajaks “kodus, tööl ja puhkehetkel”. Kõikides olukordades, iga tööga, iga suhtega, saab Jumala armastust välja elada ja talle austust tuua.

Meie oleme viletsad inimesed, aga meil on võimas Jumal. Meie ei tea kõiki vastuseid, aga me võime usaldada, et tema teab ja tema hoiab meid. Nagu piiskop Belmonte ütles, et tal on Jumalale palju küsimusi arvutisse kirjutatud. Ja kui arvuti operatsioonisüsteem veel töötab ja ta kord Taevas Jumala ees seisab, siis ta saab need küsimused talle kõik ette lugeda. Arvatavasti sealt perspektiivist vaadatuna on kõik palju selgem ja arusaadavam. Usaldagem siis endid Jumala armastuse ja hoole alla.

Need on vaid mõned mõtted. Mina ei suuda edastada piiskopi seminari kogu oma mitmekesisuses ja rikkuses, aga kellel on suurem huvi, siis homme kell 12.00 algaval teenistusel saab veel kinnitust Jumala suurest armastusest ja hoolitsusest ning rikkalikust pärandist, mida ta meile anda tahab.

Tere tulemast!

Tule Mustamäe tee 8, hoovist sisse ja teisele korrusele ning oledki kohal!

Kohtumiseni!

Lahkus Karismaatilise Episkopaalkiriku esimene patriarh

Reedel, 9. detsembril 2016  lahkus 71 aastaselt peale teist ajuinsulti ajalikust elust ajatusse Karismaatilise Episkopaalkiriku esimene patriarh Austin Randolph Adler, et olla igavikus koos meie Issanda Jeesuse Kristusega.

Adler pühitseti Karismaatilise Episkopaalkiriku patriarhiks 26.juunil 1992.aastal. Ta teenis ICCEC patriarhi ja San Clemente peapiiskopina.  1990-ndate alguses oli Adler üks konvergentsiliikumise teerajajatest – see algas evangeelsete ja karismaatiliste kirikute seas Ameerika Ühendriikides ja mujal, et siduda karismaatiline ülistus liturgiatega Book of Common Prayer’ist ja teistset liturgilistest allikatest.

Patriarh Craig Bates kirjutab:

“Olen tänulik, et tundsin piiskop Adlerit. Ta oli sõber, vend, kaastööline ja kaaspalverändur. Temale mõeldes meenuvad mulle hetked mitte ainult tema prohvetlikust teenistusest vaid ka tundidepikkune lugude jutustamine, naer ja lihtsalt hea sõprus. Hulgaliselt lugusid, mida ta jutustas pikkadel reisidel lennukites ja rongides või ka puhkusehetkedel. Tunnen juba praegu puudust meie ühisest sõbralikust suhtlusest.  Igaüks meist on puudutatud piiskop Adleri elust ja teenistusest. Ja igaüks meist on tänulik, et oleme võinud seda jumalasulast tunda.

Piiskop Adler oli palvetaja. Tean, et ta palvetas iga päev minu eest ja kogu Karismaatilise Episkopaalkiriku eest. Ma tean, et ta jätkab ka praegu meie eest palvetamist. Tema töö jätkub, sest meie oleme tema pärandi osa.”

Patriarh Randolph Adleri põrm sängitati 14. detsembril mulda Michiganis, Adleri hiljuti 95-aastaselt lahkunud ema lähedale.