(saatis vend Andreas)
Piiskop oli pühapäeval taas heas vormis. Ta pidi korduvalt vabandama, et ta kogu aeg räägib. Nii erinevatel aegadel teenistuse sees, kui ka kohvilauas. Aga muidugi see ongi meie kiriku eripära, et meil on kord, kuid seda võib “rikkuda” parajal viisil. Ja just parajalt, mitte ülemäära.
Liturgia on paigas tuhandeid aastaid. Kui võrrelda seda hoonega, siis seal on sambaid, mida ei tohi lõhkuda. Seinu värvida, kardinaid vahetada ja konditsioneeri paigaldada on lubatud. Usutunnistuse kallale minna ei tohi, aga kui piiskopile tuli ootamatult mõte, et täna võiks kõikide muusikute pärast keset liturgiat palvetada, siis seda ta ka tegi. Ta kutsus nad kõik ette ning võidis ka õliga.
Muusika on kui sosin taevast. See tõstab hinge kõrgele. Kui muusik mängib pilli, siis tema süda räägib läbi muusika. Muusika loomine on and Jumalalt ja see tuleb talle tagasi anda. Palju tehakse muusikat lihtsalt meelelahutuseks, mässumeelsusest või rõhutatakse madalaid instinkte. Kuid esmalt tuleb muusika anda tagasi Jumalale ja siis võid sellega midagi muud teha. Bach oli kristlane ja tema komponeeris igaks teenistuseks uue muusika, millega Jumalat austada. Sellepärast just klassikaline muusika tõstabki su hinge kõrgele üles, sest selle suund ongi Jumal.
Ka kaasaegne kristlik muusika on hea, kui ta on tehtud Pühas Vaimus. See aitab teenistusel inimese südant pehmendada, et ta lõpuks oma südame avaks ning võtaks vastu kõike seda, mida Jumal talle anda tahab. Kahjuks on paljude ülistuslaulude sisu “mina”-keskne. Lauldakse oma tunnetest ning sellest, mida mina teen. Ülistus peaks rääkima sellest, milline on Jumal ning mida tema teeb. Jah, muusikaga saab ka väljendada oma tundeid ja see on hea. Aga jumalateenistuse kontekstis peaksime tooma au Jumalale, selle eest, kes TA ON. Millised on tema isiksuseomadused. Kui inimesed kuulevad, milline on Jumal, siis see toobki julgustust, rahu ja rõõmu. Sellise Jumalaga koos oma eluteel rännates pole mul küll enam midagi karta.
Jumalat võib usaldada. Selle parimaks näiteks on lesknaine, kes pani templi aardekirstu kaks leptonit (Lk21:2). Tema uskus, et kõik tuleb Jumalalt ja seega andis ta ära kogu oma maise varanduse. Elu sõltub kõige rohkem Jumalast. Seda mõistis hästi ka naine Sareptast, kes oma viimase toidu prohvetile andis (1Kn17:12). Jumalale see märkamata ei jäänud ning pärast seda ei lõppenud õli tema kruusist ega jahu vakast. Nii on andnud ka inimesed Madridi katedraali jaoks oma säästusid, sest nad teavad, et Jumal hoolitseb nende eest. See on toonud nad vaesuslõksust välja. Need lood on meile kõigile eeskujuks, kuidas tasub oma lootus Jumala peale panna.
Kui paned raha esikohale, siis võid Jeesuse käest ka piitsa saada, nagu seda said rahavahetajad templi eesõues. Usujuhtide kahepalgelisust Jeesus ei sallinud. Inimesed tulid templisse, et Jumalaga kohtuda, kuid kohtusid hoopis ebaõiglusega, kui nende raha suure vaheltkasuga ümber vahetati. “Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.” (Lk 19:46)
Kui meie liturgia ei puuduta inimesi, siis peame endilt küsima, mida me valesti teinud oleme? Kas me oleme teinud ise endale meeldiva religiooni või laseme alandlikult sellel ennast vormida? Kas püüame ehitada kõigile meeldivat kogudust? Poes ju tullakse sulle vastu ja pakutakse võimalikult suurt valikut kaupa, et sa kindlasti omale meeldiva kauba lõpuks kätte saaksid. Selle kohta öeldakse inglise keeles “Church shopping”. Kirikud ei ole ostukeskused – siit võtan selle ja sealt tolle meeldiva asja.
Oli veel ka teisi häid mõtteid ja humoorikaid näiteid, aga lõpetuseks ütles piiskop:” Kogudus pole koht kuhu minna, vaid perekond, kuhu sa kuulud! ” Kui kasumi ahned inimesed pühakojast välja peksti, siis tulid sinna asemel haiged ja lombakad ning nad said Jumalast puudutatud ja terveks. Inimesed tulevad otsima armastust ja abi ning just seda saame meie, tänu Jeesusele, neile pakkuda!