Isa Thomas Eriste jutlus tuhkapäeval 2026

Tuhkapäeval A.D. 2026
Joel 2:1–2, 12–17; 2Kr 5:20–6:2; Mt 6:1–8, 16–18

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna seisame Issanda ees tuhaga märgituna. Tuhk ei ole ainult meeldetuletus meie surelikkusest – „põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama“ – vaid see on ka märk meeleparandusest, südame pöördumisest Jumala poole. Nõnda nagu prohvet Joel hüüab: „Pöörduge minu poole kogu oma südamega, paastudes, nuttes ja leinates“ (Jl 2:12).

Prohveti sõnad Joeli raamatus kõlavad kui pasunahüüd Siionis. See ei ole pelgalt ajalooline hoiatus rohutirtsude või sõjaväe eest. Kirikuisad nägid selles kujundis sügavamat tõde: patt on kui hävitav sõjavägi, mis tungib inimese südamesse ja laastab selle.

Kirikuisa Origenes õpetas, et tõeline lahinguväli ei ole kuskil väljas, vaid inimese sees. Kui süda on külm, kui armastus kustub, siis on „Issanda päev“ juba alanud meie sees – päev, mis paljastab meie seisundi. Aga Issand ei hüüa meid hukkamõistuks, vaid tagasipöördumiseks.

„Rebige lõhki oma süda, mitte oma riided!“ See on varakiriku meeleparanduse tee: mitte välised märgid, vaid südame murdumine Jumala ees.

Püha apostel Paulus kirjutab oma teises kirjas korintlastele: „Laske endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:20). See ei ole lihtsalt soovitus, vaid kuninglik kutse. Apostel Paulus ei ütle: „Lepitage Jumal endaga,“ vaid: „Laske endid lepitada.“

Püha Augustinus Hippost ütles: „Jumal, kes sind lõi ilma sinuta, ei päästa sind ilma sinuta.“ Arm on kingitus, aga sellele tuleb ka vastata. Täna on soodne aeg, täna on päästepäev.

Varakirik mõistis paastuaega kui ristimisarmu uuendamist. Need, kes valmistusid ristimiseks, puhastasid oma elu; need, kes olid juba ristitud, uuendasid oma tõotusi. Tuhk meie otsaesisel meenutab ristimärki – me kuulume Kristusele, aga vajame puhastamist.

Issand ütleb Matteuse evangeeliumis: „Kui sa annad almust… kui sa palvetad… kui sa paastud…“ Ta ei ütle „juhul kui“, vaid „siis kui“. Need kolm – almus, palve ja paast – olid juba varakiriku elu sammasteks.

Püha Johannes Kuldsuu õpetas: „Paast ilma halastuseta on nagu lind ühe tiivaga.“ Almuse andmine parandab meie suhte ligimesega, palve meie suhte Jumalaga, paast meie suhte iseendaga. Ent Issand lisab: „Ära tee seda inimeste ees, et sind nähtaks.“ Tõeline meeleparandus sünnib varjatuses. Isa, kes näeb varjatut, tasub.

Räägitakse ühest kõrbeisast, kes elas Egiptuse kõrbes. Tema juurde tuli vend ja ütles: „Isa, ma paastun, ma palvetan, ma elan üksinduses – aga mul ei ole rahu.“ Vana mees vastas: „Kui sa paastud, aga hoiad oma südames viha, siis sa sööd oma venda. Kui sa palvetad, aga otsid inimeste kiitust, siis sa räägid iseendaga. Kui sa elad üksinduses, aga ei ava südant Jumalale, siis oled sa üksinda ka taeva ees.“

Vend langes põlvili ja ütles: „Mida ma pean tegema?“

Vana mees vastas: „Alusta armastusest.“

See on tuhkapäeva saladus: me ei pöördu lihtsalt patust eemale, vaid pöördume Jumala poole, kes on armastus.

Mis me siis ütleme täna selle kohta?

Meie aeg on täis müra, enese-esitlemist ja nähtavaks olemise soovi.

Ma ei ole ise kunagi kirjutanud CV-d, kuid olen kuulnud, et kui sa oled aus, siis ei pruugi sa tööle saada, peab end ikka paremini ja “paremaks” esitlema. Isegi head teod võivad muutuda enesereklaamiks. Issand aga kutsub meid varjatud ustavusele.

Tänapäeva inimene kardab vaikust, sest vaikuses kuuleb ta oma südant. Aga just seal, südame vaikuses, kõlab Jumala hääl: „Pöördu minu poole.“

Tuhk meie laubal ütleb: sa ei ole jumal. Sa oled loodud, habras, ajalik. Aga ristimärk sinu otsaesisel ütleb: sa oled armastatud, lunastatud ja kutsutud igavesse ellu.

Seepärast, armsad, ärgem rebigem ainult lehti oma kalendrist, et alustada uue harjumusega, rebigem oma süda avali Jumala ees.

Ärgem paastugem üksnes toidust, vaid paastugem kurjusest. Ärgem palvetagem ainult sõnadega, vaid eluga. Ärgem andkem almust ainult ülejäägist, vaid südamest.

Täna on soodne aeg. Täna on päästepäev. Tulgem tagasi Issanda juurde – mitte hirmust, vaid armastusest. Ja Isa, kes näeb varjatut, tasub – mitte kaduva au, vaid omaenda kohaloluga.

Aamen.

Piiskopi visiit 2025 – mõtteid teisest päevast

(saatis vend Andreas)

Piiskop oli pühapäeval taas heas vormis. Ta pidi korduvalt vabandama, et ta kogu aeg räägib. Nii erinevatel aegadel teenistuse sees, kui ka kohvilauas. Aga muidugi see ongi meie kiriku eripära, et meil on kord, kuid seda võib “rikkuda” parajal viisil. Ja just parajalt, mitte ülemäära.

Liturgia on paigas tuhandeid aastaid. Kui võrrelda seda hoonega, siis seal on sambaid, mida ei tohi lõhkuda. Seinu värvida, kardinaid vahetada ja konditsioneeri paigaldada on lubatud. Usutunnistuse kallale minna ei tohi, aga kui piiskopile tuli ootamatult mõte, et täna võiks kõikide muusikute pärast keset liturgiat palvetada, siis seda ta ka tegi. Ta kutsus nad kõik ette ning võidis ka õliga.

Muusika on kui sosin taevast. See tõstab hinge kõrgele. Kui muusik mängib pilli, siis tema süda räägib läbi muusika. Muusika loomine on and Jumalalt ja see tuleb talle tagasi anda. Palju tehakse muusikat lihtsalt meelelahutuseks, mässumeelsusest või rõhutatakse madalaid instinkte. Kuid esmalt tuleb muusika anda tagasi Jumalale ja siis võid sellega midagi muud teha. Bach oli kristlane ja tema komponeeris igaks teenistuseks uue muusika, millega Jumalat austada. Sellepärast just klassikaline muusika tõstabki su hinge kõrgele üles, sest selle suund ongi Jumal.

Ka kaasaegne kristlik muusika on hea, kui ta on tehtud Pühas Vaimus. See aitab teenistusel inimese südant pehmendada, et ta lõpuks oma südame avaks ning võtaks vastu kõike seda, mida Jumal talle anda tahab. Kahjuks on paljude ülistuslaulude sisu “mina”-keskne. Lauldakse oma tunnetest ning sellest, mida mina teen. Ülistus peaks rääkima sellest, milline on Jumal ning mida tema teeb. Jah, muusikaga saab ka väljendada oma tundeid ja see on hea. Aga jumalateenistuse kontekstis peaksime tooma au Jumalale, selle eest, kes TA ON. Millised on tema isiksuseomadused. Kui inimesed kuulevad, milline on Jumal, siis see toobki julgustust, rahu ja rõõmu. Sellise Jumalaga koos oma eluteel rännates pole mul küll enam midagi karta.

Jumalat võib usaldada. Selle parimaks näiteks on lesknaine, kes pani templi aardekirstu kaks leptonit (Lk21:2). Tema uskus, et kõik tuleb Jumalalt ja seega andis ta ära kogu oma maise varanduse. Elu sõltub kõige rohkem Jumalast. Seda mõistis hästi ka naine Sareptast, kes oma viimase toidu prohvetile andis (1Kn17:12). Jumalale see märkamata ei jäänud ning pärast seda ei lõppenud õli tema kruusist ega jahu vakast. Nii on andnud ka inimesed Madridi katedraali jaoks oma säästusid, sest nad teavad, et Jumal hoolitseb nende eest. See on toonud nad vaesuslõksust välja. Need lood on meile kõigile eeskujuks, kuidas tasub oma lootus Jumala peale panna.

Kui paned raha esikohale, siis võid Jeesuse käest ka piitsa saada, nagu seda said rahavahetajad templi eesõues. Usujuhtide kahepalgelisust Jeesus ei sallinud. Inimesed tulid templisse, et Jumalaga kohtuda, kuid kohtusid hoopis ebaõiglusega, kui nende raha suure vaheltkasuga ümber vahetati. “Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.” (Lk 19:46)

Kui meie liturgia ei puuduta inimesi, siis peame endilt küsima, mida me valesti teinud oleme? Kas me oleme teinud ise endale meeldiva religiooni või laseme alandlikult sellel ennast vormida? Kas püüame ehitada kõigile meeldivat kogudust? Poes ju tullakse sulle vastu ja pakutakse võimalikult suurt valikut kaupa, et sa kindlasti omale meeldiva kauba lõpuks kätte saaksid. Selle kohta öeldakse inglise keeles “Church shopping”. Kirikud ei ole ostukeskused – siit võtan selle ja sealt tolle meeldiva asja.

Oli veel ka teisi häid mõtteid ja humoorikaid näiteid, aga lõpetuseks ütles piiskop:” Kogudus pole koht kuhu minna, vaid perekond, kuhu sa kuulud! ” Kui kasumi ahned inimesed pühakojast välja peksti, siis tulid sinna asemel haiged ja lombakad ning nad said Jumalast puudutatud ja terveks. Inimesed tulevad otsima armastust ja abi ning just seda saame meie, tänu Jeesusele, neile pakkuda!