…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit

… taas kord, sedakorda 2020. aasta kirikulaagrist.

Muhu väin ja Presidendi allee – EKEK-i suvelaager 2020

Teel Virtsu sadamasse asuvad kaks erilist vaatepilti: need on kaks üsnagi mahajäetud õigeusu kirikut, mis seisavad üksteise vastas Kõmsi piirkonnas. Seevastu värske plekiga kaetud katusega kohalikud EELK maakirikud oma suvises päikesesäras pakuvad veidi teist vaatepilti kui ka seesmisi tundeid. Ka suvised Eestimaa põllud on eestlase jaoks tõeliseks silmarõõmuks. Need kõnetavad meid ja neid ei asenda miski, olgu tegemist ükskõik missuguse värvide kombinatsiooniga. Jumala loodu on võrratu! See looduse rikkus, mis meie maal valitseb ja meie kätte hooldada on antud, oli ka seekordse laagri peateemaks.

Selle teema esimene aruteluvõimalus avanes kohalolijatele reede õhtul pealkirja all “Puhume jutud soojaks”. Neljas roteeruvas laudkonnas käsitleti teemasid, mis hiljaaegu leidsid laiemat kajastamist EKN-i raames Arvo Pärdi keskuses toimunud konverentsil “Loodu(s)hoid”. Siinkohal kokkuvõte sellest, mis leidis kõige suuremat tähelepanu laagrist osavõtjate seas.

Esimeses teemalauas tegeleti põhiküsimusega “Mis on loodu?”. Arutati loodu kui sellise olemust, sest on keeruline rääkida loodu hoidmisest ning selle põhjustest, kui on arusaamatu, mis see loodu siiski on. Selle küsimuse vastuseks leiti, et loodu on kogu universum – maa ja taevas, loodus tervikuna ja inimene, kusjuures viimase kohta leiti veel, et ka inimese käitumine ja emotsioonid on loodu ning eksisteerib ka tahtmatu loodu kui selline. Näiteks kui mõni inimene toob teises välja negatiivse emotsiooni, mida teine inimene ei oodanud, polnud tahtnud, et tekiks. Samuti on loodu kõik looming ja mõtted ning luua saab ka õhkkonda ja arvamust. Loodu leidmiseks puudutati ka korraks küsimust “kes on looja?”, et selle läbi mõni vastus leida. Sel puhul leiti, et looja on Jumal ning inimene kui tema loodu on n-ö minilooja, kelle läbi Jumal töötab – ehk inimesed on justkui jumala töövahendid, siiski säilitades vaba tahet. Välja toodi ka kena loosung, mis selle vestlusteema iseenesest hästi kokku võttis: kogu loodu loob, see kehtib nii looduse kui inimese kohta. (Laudkonna juht Aet Marliise)

Teise laua teema oli: miks on loodut tarvis hoida? Kui midagi on loodud, peab selle taga olema Looja, järelikult on see väga hea ning selle eest hoolitsemata jätmine on ääretult halb. Jumal pani inimese kogu maailma üle valitsema, seega meie kohus on seda võimalikult hästi teha. Kui me suhtume Tema loodusse hoolimatult, võime sattuda Jumala viha alla, sest Ta küsib vastust selle eest, mille Ta meie käsutusse on andnud. Loodu hoidmine on tähtis elu jätkumiseks, et meil oleks midagi järgmistele põlvedele pärandada, et ka neile jätkuks toitu, puhast vett ja õhku. Loodu hoidmine hõlmab inimelu hoidmist ja kaitsmist. Kuna elu on püha, peame hoidma nii ennast kui ka kaasinimesi. Tuleb kaitsta neid, kelle elu on ohus, sh sündimata lapsi. Ning- mida külvad, seda lõikad. Meie teod, nii head kui halvad, jätavad jälje kogu loodusse ning kui me käitume hoolimatult, siis järjest raskem on seda heastada. Loodut on vaja hoida, et uusi asju luua. Looduses näeme Jumala suurt armastust inimeste vastu ning selle eest hoolitsemisega saame Jumalat tänada ja austada. (Laudkonna juht Karin)

Kolmandas lauas oli küsimus järgmine: mida mina saan teha loodu hoidmiseks? Üks mõtetest oli patutunne. Idee on selles, et me teadvustaks endale seda, kui patused me oleme. Eelkõige peeti sellega silmas pärispattu. Kui me natukenegi tajume, kui patused me oleme, tõmbab see meid tagasi loodu kuritarvitamisest. Samal ajal mõisteti, et kõik keerleb ümber armastuse. See on selle “probleemi” tuum. Nagu meile ka pühapäeviti missa alguses ette loetakse, et tähtsaim käsk on armastada ligimest nagu iseennast, rakendub see käsk ka praeguse küsimuse osas. Lihtsalt kuna armastus on meeletult suur jõud, siis on võib-olla raske alati leida seda teguviisi, mis oleks sel hetkel parim – kuid meie tegutsemise suurimaks motivaatoriks võiks olla armastus. Eelnevale lisaks võime veel otsida tasakaalu, teadvustatust ja mõtestatust, et me saaksime aru, miks, milleks me midagi teeme, kuidas me tarbime, kuna kapitalistlikes õhtumaades kipume me rohkem peata ringi jooksma, sest info kogus, mis meieni jõuab, on üüratu. (Laudkonna juht Johannes)

Neljandas lauas aruleti selle üle, mida saaks kirik teha loodu hoidmiseks. Settisid välja järgmised mõtted: a) Oleme valvsad, et mitte hukka mõista patustajat, vaid pattu – seda selgelt välja öeldes. b) Et me leiaksime värsked arvamusliidrid, kelle sõnumites oleks kaalu ja dünaamilist jõudu. Hea näide sellest on olnud Lauri Vahtre. Ka tegeleda rohkem apologeetikaga, tehes seda mõistetavaks neile, kes seda teemat hästi ei tunne. c) Õpetada ühiskonda/kogukonda kasinates eluviisides ja mõista, mida tähendab ligimesearmastus. d) Hoida tehnikamaailmas tasakaalu, et ennetada uusi sõltuvusi, nii nagu Jumala ja tema loodu vahel on kõik algupärases tasakaalus (Laudkonna juht Juhan). —

Suveõhtu kuumus ei lahkunud meie juurest ka öösel, mistõttu mõned kasutasid juhust kaua üleval olla ja nautida seda imelist loodust, mis ümbritseb Pähklimäe laagrikeskust. Laupäeva hommik algas hommikupalvusega, mida seekord viis läbi Tartu Püha Risti koguduse ilmikvikaar ja kutseline hingehoidja pr Rutti Proosa. Selle laagri jooksul tuli tema käest veel lisaks üks eriliselt südant puudutav tunnistus, mis sobis kokku EKEK laagri 20. juubeliga, meenutamaks kõike, mida Jumal on meie heaks teinud.

Üks tore osa selle aasta laagri erinevate palvuste ja missade juures olid tervitusvideod sõnumitega Pariisi koguduse noortelt, Miguel ja Fae Bautistalt Pariisist, isa Dana ja õde Edye Jacksonilt Londonist, Euroopa piiskop Elmer Belmontelt Madridist, piiskop Dick ja õde Nelia Alcarazilt Filipiinidelt Kalibost ning meie patriarh Craig Bates’ilt USA-st. Üleilmse kiriku osaduses ei ole õed ega vennad kunagi meist kaugel ja näeme neid vaimusilmas, kui tunnistame oma usku usutunnistuses.

Hommiku esimene loeng oli pealkirjaga “Hääl hüüab Siionist”. Hääl, mis pealkirja järgi võinuks tulla kaugelt Lähis-Idast, tuli tegelikult päris lähedalt, Kuressaare Siioni kirikust. Pastor Margus Mäemets rääkis meile lugusid enda püüdlustest Saaremaa looduse suurema hoolivuse suunas. Külaline võttis konkreetsema piibelliku sõnumina aluseks selle, mis juhtus esimese Aadama pattulangemisel – ja ka selle, mis sünnib tema järeltulija Jeesuse Kristuse (teise Aadama) kaudu, kes sai inimeseks ja kogu loodu päästjaks ja lunastajaks. Margus Mäemets tõi mitu elavat näidet, kuidas võiksime muuta oma elustiili, et loodut paremini hoida. Üks näide, mis puudutas ka mind kui suurt raamatusõpra, oli see, et me ei pea kõiki raamatuid ostma: nad niikuinii kodus ära ei mahu ja milleks on meil raamatukogud? Nii et hea on alati enne läbi mõelda, mida täpselt on vaja kodus tarbimiseks soetada.

Järgmine ettekanne oli EKEK preestrilt isa Thomas Eristelt, kes rääkis pikemalt eespool mainitud EKN-i konverentsist. Ta andis ülevaate hetkeseisust Eesti looduse teemadel, millest nii meie tippteadlased kui ka president on meid aegade jooksul valgustanud, sealjuures tuues esile mitmeid omapoolseid vaatenurki ja kogemusi enda elukutsest lähtudes. Paraku, väitis isa Thomas, oleme kõik mingis globaalses mõttes sundseisus, millest on raske väljuda, sest majandusharud ja nende sõltuvus üksteisest ei luba Eestil liialt erineda teistest riikidest, meie riigi väiksuse tõttu. Isa Thomas jagas oma isa nooruspõlvemeenutusi, kui selleaegsed Eesti talumehed olid nõukogude võimu kehtestamisel kohustatud pealt vaatama maaelu ja isikliku vara sundvõõrandamist ning see oli hävitav kogu riigi loodusele. Tema poolt jäi ka õhku rippuma selline huvitav väide, et Eestis võiks palju rohkem kasutada savi ja puitu kui ehituslikke materjale, mis sobivad ideaalselt meie kliimatingimustega ning oluliselt säästaks meie haruldasi loodusvarasid.

Enne lõunat korraldasid Aet Marliise ja Joosep Mattis meile ühe toreda viktoriini pealkirja all “Paneme villad välja”. Hõbevillaku küsimused oli ette valmistanud “Kuldvillaku” viktoriini kunagine tšempion Jaan Rapp, kuldvillak meie isa Thomaselt. Meie kolm võistkonda pandi tõsiselt proovile, parandades tunduvalt meie kõigi teadmisi Piiblist. Punktid tulid ja läksid, kõige järjekindlam võistkond sai lõpuks kuldmedali endale kaela.

Seejärel asuti tegema seda tööd, nagu isa Thomas meile korduvalt meelde tuletas, mis ainuüksi toidab – nimelt söödi lõunat. Kuna päike oli sel nädalavahetusel eriti tuntav siis võeti aega puhkamiseks nii palju, et õhtu poole sai end valmis sättida laagri esimeseks missaks.

Seekord külastas ja teenis kaasa meie armas vend ja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Alur Õunpuu. Oleme tänulikud tema sõbralikkuse ja abivalmiduse eest ning eriti tema kuulutusest kantud sõnumite ja eestpalvete eest, milles tunneme ära erilise Jumala hoolitsuse. Siinjuures olgu meie ühine tänu öeldud nendele inimestele, kes panustavad nii rikkalikult ja järjekindlalt Jumala teenimisse mistahes valdkonnas.

Pühapäeva hommik algas taas hommikupalvusega mida juhtis esimest korda vend Juhan. Seejärel sai tema poolt kuulda ettekannet Valamo kloostri elust kokkuvõetuna raamatust pealkirjaga “Vaata oma südamesse”. Sellised silmapaistvad väljendid nagu “Tähelepanu on palve hing” ja “hea sõna langeb südamele nagu plaaster haavale” esinevad korduvalt skeemaiguumen Joanni tekstides koos paljude teiste kristlaste jaoks tähelepanuväärsete mõtetega.

Kõige tipuks tahaks veel tänada ülistusbändi liikmeid: Aet, Joosep, Johannes ja Kaido, kes meile muusikat mängisid. Samuti ka leiva lauale panijaid ehk kokkasid Lead ja Regytat.

Meie pühapäevane missa jäi laagri kõige viimaseks ühiseks ettevõtmiseks. On alati hea tulla Jumala kotta ning Teda teenida aus ja tões. Suhteliselt lühikese aja jooksul, mil olen saanud teenida kiriku akolüüdina, olen alati imestanud Jumala korrapärasuse üle. Seekord altari küünlad põlema pannes juhtis preester mu tähelepanu sellele, et seda tehes tuleb alustada paremal pool asuvatest küünaldest ja siis liikuda vasakule, sest seda tehakse nii, “nagu alguses avatakse raamat ja hiljem see suletakse”. Liturgiline teenistus on oma piibellikus sügavuses mind aina rohkem hämmastanud ning olen tänulik, et selle teenimisviisi seosed nii Vana Testamendi kui ka Uue Testamendiga avavad aina rohkem vaimusilmi sellele, mida Jumal soovib meile teatavaks teha kõige selle kaudu, mida me elus ette võtame.

Non nobis, domine! AD 2020.

…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit

…on PDF-kujul leitav siit