Tuhkapäeval A.D. 2026
Joel 2:1–2, 12–17; 2Kr 5:20–6:2; Mt 6:1–8, 16–18
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Täna seisame Issanda ees tuhaga märgituna. Tuhk ei ole ainult meeldetuletus meie surelikkusest – „põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama“ – vaid see on ka märk meeleparandusest, südame pöördumisest Jumala poole. Nõnda nagu prohvet Joel hüüab: „Pöörduge minu poole kogu oma südamega, paastudes, nuttes ja leinates“ (Jl 2:12).
Prohveti sõnad Joeli raamatus kõlavad kui pasunahüüd Siionis. See ei ole pelgalt ajalooline hoiatus rohutirtsude või sõjaväe eest. Kirikuisad nägid selles kujundis sügavamat tõde: patt on kui hävitav sõjavägi, mis tungib inimese südamesse ja laastab selle.
Kirikuisa Origenes õpetas, et tõeline lahinguväli ei ole kuskil väljas, vaid inimese sees. Kui süda on külm, kui armastus kustub, siis on „Issanda päev“ juba alanud meie sees – päev, mis paljastab meie seisundi. Aga Issand ei hüüa meid hukkamõistuks, vaid tagasipöördumiseks.
„Rebige lõhki oma süda, mitte oma riided!“ See on varakiriku meeleparanduse tee: mitte välised märgid, vaid südame murdumine Jumala ees.
Püha apostel Paulus kirjutab oma teises kirjas korintlastele: „Laske endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:20). See ei ole lihtsalt soovitus, vaid kuninglik kutse. Apostel Paulus ei ütle: „Lepitage Jumal endaga,“ vaid: „Laske endid lepitada.“
Püha Augustinus Hippost ütles: „Jumal, kes sind lõi ilma sinuta, ei päästa sind ilma sinuta.“ Arm on kingitus, aga sellele tuleb ka vastata. Täna on soodne aeg, täna on päästepäev.
Varakirik mõistis paastuaega kui ristimisarmu uuendamist. Need, kes valmistusid ristimiseks, puhastasid oma elu; need, kes olid juba ristitud, uuendasid oma tõotusi. Tuhk meie otsaesisel meenutab ristimärki – me kuulume Kristusele, aga vajame puhastamist.
Issand ütleb Matteuse evangeeliumis: „Kui sa annad almust… kui sa palvetad… kui sa paastud…“ Ta ei ütle „juhul kui“, vaid „siis kui“. Need kolm – almus, palve ja paast – olid juba varakiriku elu sammasteks.
Püha Johannes Kuldsuu õpetas: „Paast ilma halastuseta on nagu lind ühe tiivaga.“ Almuse andmine parandab meie suhte ligimesega, palve meie suhte Jumalaga, paast meie suhte iseendaga. Ent Issand lisab: „Ära tee seda inimeste ees, et sind nähtaks.“ Tõeline meeleparandus sünnib varjatuses. Isa, kes näeb varjatut, tasub.
Räägitakse ühest kõrbeisast, kes elas Egiptuse kõrbes. Tema juurde tuli vend ja ütles: „Isa, ma paastun, ma palvetan, ma elan üksinduses – aga mul ei ole rahu.“ Vana mees vastas: „Kui sa paastud, aga hoiad oma südames viha, siis sa sööd oma venda. Kui sa palvetad, aga otsid inimeste kiitust, siis sa räägid iseendaga. Kui sa elad üksinduses, aga ei ava südant Jumalale, siis oled sa üksinda ka taeva ees.“
Vend langes põlvili ja ütles: „Mida ma pean tegema?“
Vana mees vastas: „Alusta armastusest.“
See on tuhkapäeva saladus: me ei pöördu lihtsalt patust eemale, vaid pöördume Jumala poole, kes on armastus.
Mis me siis ütleme täna selle kohta?
Meie aeg on täis müra, enese-esitlemist ja nähtavaks olemise soovi.
Ma ei ole ise kunagi kirjutanud CV-d, kuid olen kuulnud, et kui sa oled aus, siis ei pruugi sa tööle saada, peab end ikka paremini ja “paremaks” esitlema. Isegi head teod võivad muutuda enesereklaamiks. Issand aga kutsub meid varjatud ustavusele.
Tänapäeva inimene kardab vaikust, sest vaikuses kuuleb ta oma südant. Aga just seal, südame vaikuses, kõlab Jumala hääl: „Pöördu minu poole.“
Tuhk meie laubal ütleb: sa ei ole jumal. Sa oled loodud, habras, ajalik. Aga ristimärk sinu otsaesisel ütleb: sa oled armastatud, lunastatud ja kutsutud igavesse ellu.
Seepärast, armsad, ärgem rebigem ainult lehti oma kalendrist, et alustada uue harjumusega, rebigem oma süda avali Jumala ees.
Ärgem paastugem üksnes toidust, vaid paastugem kurjusest. Ärgem palvetagem ainult sõnadega, vaid eluga. Ärgem andkem almust ainult ülejäägist, vaid südamest.
Täna on soodne aeg. Täna on päästepäev. Tulgem tagasi Issanda juurde – mitte hirmust, vaid armastusest. Ja Isa, kes näeb varjatut, tasub – mitte kaduva au, vaid omaenda kohaloluga.
Aamen.