(Seekordsed EKEK suvelaagri muljed pani kirja vend Jaan Rapp)
Kokku kolmkümmend aastat ja kuus erinevat laagripaika kahekümne kuue aasta jooksul… Nii võib kokku võtta Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku suvelaagrite traditsiooni. Iga aasta loeb.
Eesti on üks vähestest Euroopa maadest, kus peetakse kiriku suvelaagreid. Seega oli meil suur õnn ja rõõm seekord tervitada enda keskel Londoni sõpruskoguduse liiget.
Iga laager on Issandale tähenduslik, kui seda peetakse Tema nimel ja Tema vaimsuses. Iga laager on oma nägu, eelmisega võrreldes ikka samm edasi. Kuna meie kirik on üles ehitatud põhimõttele, mis on sarnane nii-öelda kahe kopsu võrdpildiga, siis tavaliselt meie laagripäevad algavad hommikupalvustega ja lõppevad missaga. See iseloomustab terviklikku hingamist, mis ka väljaspool päevakava saadab kirikulist nii ülistuse kui ka palvega. See on see, mis kõige paremini toidab südant ja hinge. Nii ka selleaastases suvelaagris, millest võttis osa paarkümmend inimest.
Tänavuse laagri peateema oli “Iidsed altarid ja Nelipüha tuli”. Kuna need kaks aspekti on kesksel kohal meie kirikuelus, said nad ka põhjalikult käsitletud laupäevases loengute sarjas, mida viisid läbi isa Thomas Eriste, Juhan Palm-Peipman ja Joosep Mattis Eriste.
Isa Thomas tuletas meelde, et kristlased ei pea Püha Vaimu oma koosolemistele kutsuma – Ta on alati kohal. Pikemalt peatus ta meie uskkonna kolmel alussambal ehk veelgi täpsemalt kolmel voolul. Need on ajalooline, liturgiline ja salasuslik traditsioon, evangeelne pühakirja kuulutamine ja karismaatiline Püha Vaimu tegevuse rõhutamine. Samas peavad need voolud olema tasakaalus: näiteks võib karismaatilisus ilma õpetuseta muutuda eksitavaks.
Isa Thomas rõhutas sedagi, et üleilmne karismaatiline episkopaalkirik (CEC) ei pea end ainsaks Kristuse õpetuse kandjaks, vaid me oleme kodu kõigile kristlastele, kes otsivad sakramentaal-evangeelset, liturgilist ja karismaatilist osadust. Meie uskkond pole sündinud rahulolematusest, vaid soovist otsida Jumalat.
Me elame nelipühiajastul – nelipühipäev polnud lõpp, vaid algus sellele, mida Jumal hakkas tegema pärast Jeesuse õpetust – Jeesuse töö jätkub Püha Vaimu kaudu tema ihus Kirikus.
Juhan rääkis ekklesia ja koguduse juurtest vanas testamendis, mis sai täiuslikuks Kristuse ilmumisega meie keskele. Pearõhk on üleilmses ühtsuses Kristuses, mitte lokaalselt tegutsevas koguduses. Inimkonna individualiseerumine on viinud inimese järjest kaugemale Jumalast kuni selleni, et me tänapäeval kahtleme, kas Jumalat on kellelegi üldse enam vaja. Siiski on kõik, mis on meile pärandatud läbi Aabrahami ja Moosese, täna samamoodi kehtiv, nagu see oli siis, kui Jumal kõneles oma sulastega. Kirikuks on aga kujunenud see, mida Jumal käskis meil üles ehitada tema austuseks ja kiituseks.
Joosepi ettekanded rääkisid kristliku elu alustalast – Jumala hääle kuulamisest. Esitlus toetus Jonna Schusteri raamatule “Hearing God’s Voice: A Catholic Guide to Listening Prayer” (Jumala hääle kuulmine: Katoliiklase teejuht kuulavale palvele). Esitlus koosnes kolmest sessioonist. Ta alustas reede õhtul sellega, miks meil on vaja kuulata Jumala häält ja miks me seda alati ei kuule. Põhimõte oli, et Jumal räägib meiega kogu aeg, selle kuulmine on õpitav ning me peaksime seda eeldama ja ootama.
Laupäeval rääkis Joosep Jumala kõnetuskeeltest ehk kuidas tunda ära Jumala häält. Sessiooni lõpus saime ka ise võtta aega, et seda kuulda. Viimane sessioon oli laupäeva õhtusel Püha Armulaua liturgial, kus Joosep rääkis meile, kuidas Jumala häält ära tunda. Ehk siis seda, kuidas eristada Jumala häält enda ja vastase häälest, ehk millisel moel Jumal räägib. Siinkohal andis ta meile kolm filtrit, millest kuuldut läbi lasta. Esiteks pühakiri ja Kiriku õpetus, teiseks Jumala olemus (Jeesuse elu kohaselt) ja kolmandaks see vili, mida see meis kasvatab.
Eriliseks tegi tänavuse laagri ka armsa õe Kristiina võtmine kiriku liikmeks. Isa Thomas meenutas sellega seoses, et umbes viis aastat tagasi tuli nelipühi kiriku piiskopil Alur Õunpuul kirikulaagri ajal saunas prohveteering, et üks kirik hakkab Eestis kasvama viie aasta jooksul. Samuti tuli tal vaimusilmas ette isa Thomase nägu. Ja nüüd, kui umbes viis aastat on möödas, tuligi meie kogudustesse kaks uut liiget: üks Tallinnasse ja teine Pärnusse. Oleme selle prohveteeringu läbi katsunud ja leidnud selle olevat õige, nagu Joosep Mattis õpetas meid kirikulaagris seda tegema.
Laagri lõpetas ümarlaud, kus igaühel paluti oma arvamust avaldada selle kohta, mis teda seekordses laagris eriliselt puudutas. Sageli kuuldakse sellisel ümarlaual kiidusõnu muusikutele, nii ka seekord. Ja tõepoolest – muusika roll teenimises on tähtis. Kuna Joosep Mattise loengud keskendusid teenimiskooli õpingute põhjal teadmiste jagamisele, oli sellest tänavu aastal palju kasu. Mitmeid inimesi puudutas meie kalli sõbra ja vaimuliku, isa Dana Jacksoni videosillal vahendusel edasi antud mõte andestusest. Ta rõhutas, kui oluline on igaühel kõrvale heita mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise kaudu tegutsevat andestamatuse vaimu, mis kergesti jääb külge ja avaldab sama jõulist mõju ka neile, kes tema tegutsemise avaldumist pealt kuulevad, kuid midagi ei tee selle kõrvaldamiseks. Kristlastena on meie kohus kõrvaldada kõik, mis ei kanna Kristuse head lõhna.
Taas kord kuuluvad tänusõnad lisaks Jumalale ning kõigile kaasateenijatele Õnnela puhkemaja lahkele pererahvale, kelle pühendunud töö aitas laagrilistel keskenduda osadusele Jumalaga. Puhkemaja ümbritsev kaunis loodus aga aitas samuti hoida oma silmi Jumalal ja olla Talle tänulikud kogu loodu eest.
Issand olgu kiidetud kõigi heade andide eest, mida ta kirikulaagris oma ustavate teenijate kaudu esile tulla aitas!