Vend Juhani laagrimuljed 2021

Meie igapäevane Muhu leib – EKEK Suvelaager Pähklimäel 2021

Kui Taevaisa armust saavad muhulased iga päev oma leiba süüa, siis mandriinimestena oleme tänulikud, et seda saame vähemalt suvelaagris olles maitsta kolm päeva järjest. Mõnele on see justkui inglileib. See aasta sai laagriaeg üldjoontes peetud kahekümne toreda inimese osaduses lisaks veel vaimutoidu ja muuga, mida seekord Lihulast küllatulnud perekond endaga kaasa tõi.

Kuigi perekond Eriste oli juba neljapäeva õhtul kohale jõudnud, et laagrile nö elu sisse puhuda, siis ametlikult oli reede pealelõuna see aeg kui laagri platsil riigilipp sai heisatud ja laagrile õnnistussõnad peale loetud. Selleaastase laagri peateema oli “Kas loodul on lootust?”. Selle teema esimeseks suuremaks aruteluks loodi erinevad laudkonnad, kus veerandtunnise vahetusega sai arutada kolm üldteemaga seonduvat küsimust. Alljärgnevalt väike kokkuvõte:

  • Raskused – raskustes kasvame, raskused võivad muuta olulised lahingud kergemaks, nad loovad eelduse näha imesid, raskus loob tänumeelsuse, selgitavad tegeliku hakkamasaamise võimet, nad toovad meid Jumalale lähemale ja toovad esile meie iseloomujooned. Raskused on vahel usuproovi aluseks.
  • Üksmeel – kasvatab armastust ja aitab kurjuse vastu võidelda, loob keerulistes olukordades konsensuslikku meelt, on hea Kristuse ihu ülesehitamiseks ja värskendab me jõuvarusid. Ilma üksmeeleta kasvavad valed eesmärgid. Üksmeel on abielu jaoks vajalik.
  • Lootus – on isiklikus südamehoiakus, see teeb rõõmsaks, muudab südame avaraks ja peletab lootusetust. Lootusetus ilmneb tagasilöökides ja valedes illusioonides, väljendub ärevuses ja survestatud olemises ning ka agressiivses käitumises. Aga lootusetus ei tähenda lootuse lõppu.

Hilisõhtul koguneti veel lõkke ümber, et tõsta oma häält Issanda kiitmiseks ja teda ülistada tões ja vaimus.

Eesti Karismaatilise Episkopaalkirikul on kombeks laagri jooksul koguneda nii hommiku- kui ka õhtupalvuseks. Need palvused võtavad konkreetse liturgilise vormi, milles on koht ka vabaks palveks. Jumalasõna kuulamine, usuteekonna üle mõtlemine, oma hingeseisundis ja isikliku elu puudulikkuses meeleparandamine. Nagu esimese õhtupalvuse puhul, nii ka hommikupalvusel oli tselebrandiks isa Thomas.

Esimesel hommikupalvusel ühines vaimus meiega eelmisel aastal lahkunud Filipiinide piiskop Ricardo Alcaraz. Armastatud piiskop suri mõni nädal pärast selle valmimist kevadel 2020 koroonaviirusesse. Piiskop Alcaraz kinnitas videosalvestusena esitatud kõnes EKEK-ile, et meie eest on aastaid palvetatud ja palvetatakse edasi ning ma usun, et need palved ei ole tänaseks katkenud – eriti nüüd, kus piiskop on vaba kõigest maisest, jõudes koju taevasesse kodumaale, meie eelkäijate juurde.

Pärast hommikueinet sai kokku tuldud peateema juurde. Seekord oli sõnavõtt EKEK preestrilt isa Thomas Eristelt. Isa Thomas, kes on elukutselt puusepp, suutis peateemale anda väga konkreetse ja lootusrikka väljundi. Tõepoolest: Jumala käsk inimkonnale hoolitseda ja arendada kogu loodut on seesama väljakutse, mis kehtib ka meie ajastul. Targa ja rumala otsuse vahel vahet tehes – kui palju kasu või kahju mingi ettevõtmine kaasa toob – ning tegevust ennetavalt planeerides on võimalik leida mõistlik lahendus, mis kaitseb, aga mitte ei hävita neid loodusvarasid, mida Jumal meie kätte on usaldanud.

Seejärel astus üles vend Juhan kirikuajaloo teemaga, mille pealkirjaks oli “Usust taganejad ja nende vastased”. Koos muusikaliste vahepaladega käsitleti mitmeid ajaloolisi aspekte varakristlusest tänapäevani tõestamaks, et usust äralangemine on kristlaskonnale olnud läbi aegade üks murettekitav teema.

Enne lõunapausi olid Aet Marliise ja Joosep Mattis korraldanud meile ühe vahva viktoriini, mis osutus täiesti peadmurdvaks, sest isegi mõneeurone küsimus võis tunduda, nagu oleks tegemist hoopis neljasaja eurose küsimusega. Kui ei meenunud, kui mitu küünart pikk oli Noa laev või mis tähtsus oli linnal nimega Kiliikia, pidi meeskond vastamisest loobuma. Tegelikult on aga nii, et alati saab nende mängudega palju nalja ja on ka võimalus täiendada oma teadmisi pühakirjast.

Läbiv osa laagri kavast oli taas Aet Marliise ja Joosep Mattise poolt ette valmistatud ning siinkohal ütleksin nii neile, meie peakokale Regytale kui ka muusikutest tiimile suur tänu vaevanägemise eest, mida võis igal ajal kuulda, maitsa ja edaspidi mõtetes tänutundega meenutada. Ütlen siinkohal lisaks oma isikliku tänu meie kõigi mitmekülgse andega sõbrale Kaidole, sest seekord ma sain hommikul ärgates tänu tema lahkele üleskutsele üsnagi selgeks, mida õieti tähendab võitluskunst ja mis on selle kasu inimese füüsilise ja vaimsele arengule.

Meie laagri esimene Püha armulauaga missa toimus laupäevaõhtul. Külaliseks oli seekord Lihula nelipühikoguduse pastor Markko Põld koos perega. Pastor Põld jutlustas teemal “Joosua ja tema vägevad teod” (kirjakohtad olid Joosua 1:8-9 ja Joosua 24:15b). Jutlustaja elukogemus politseinikuna ja ettevõtjana andis kinnituse edasiantud sõnumile, et loodul on alati lootust, kuid kõik oleneb meie endi valikutest. See valiku tegemine ja selle ilmselge rõhutamine on siinkohal äärmiselt oluline ning seesama sõna tuli korduvalt esile kõikide sõnumitoojate suust. Loodu ja üksteise hoidmine oleneb puhtalt meie enda valikutest. Küsimus on, kas me seda soovime või hoopis lükkame tagasi sellise võimaluse?

Ülejäänud õhtu möödus grillides ja ülimaitsvate söökide juures ja ka üksteisega osaduses. Õhtul koguneti taas lõkke ümber, et muljetada nii tänavu kahekümne viiendat juubelit tähistava EKEK möödunud aegadest kui ka kiriku tulevikust. Siinkohal sooviksin kõikide usku kinnitada sõnaga, mida on meile andnud prohvet Jeremija 29:11: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust”.

Pühapäeva hommikupalvuse seekordse video tervitus tuli USA-st, meie Patriarhi Craig Bates’ilt, kes toetas meid Püha Pauluse sõnadega Galaatlaste 5:1; et me oleme tõesti vabad Jumalas ning seega võib meil kui Jumala loodul südames olla suur lootus Kristuses, meie Issandas Jeesuses.

Hommikueine järel võisime viimast korda koguneda peateema loengule, mille tõi meile Londoni Püha Stefanose koguduse preester, isa Dana Jackson. See loeng läks sügavuti ja oli päevakohane nii oma sisu kui ka vaimu poolest. See andis mõtteainet kõigile kes sellest osa said. Isa Dana on meie kiriku väga hea sõber ja me oleme Jumalale tänulikud, et meil on selline vend Kristuses, kes samal ajal on eestlaste sõber ja alati vaimustuses Eestimaa loodusest. Harrastusfotograafist isa Danal on Eesti pidevalt südames ja palvetes.

Läbi aastate on meie laagri viimased Püha armulaua missad olnud erakordse tähendusega. Ka seekord võisime kogeda Püha vaimu erilist kohalolekut ja tema võidmise väge nii muusikas kui sõnas, rääkimata tema isiklikust kohalolekust armulaua sakramendis, ilma milleta ei oleks meil usku. Kuna selle missaga tähistasime kiriku kahekümne viiendat aastapäeva, kõneles meiega videoülekande teel meie Euroopa piiskop Jose Elmer Belmonte, kes resideerub Madriidis.

Kuigi meie kirikuliikmed võivad osa saada ka piiskop Belmonte igapäevastest palvustest kl 13 Facebooki kaudu, oli tema pöördumine EKEK poole väga isiklik ja eriline. See kinnitas meile, kuidas me võime olla üheks osaks Kristuse ihust läbi tema kiriku siin Eestimaal ning jääda sellele kirikule ustavaks ka tulevikus. Missa lõpes meie kirikulauluga Non Nobis Domine, mida kõik laulsid kaasa. Pärast ühist söömaaega asusime teele kodu poole nende sõnade saatel, mida meie preester igal pühapäeval missat lõpetades kogudusele ütleb; Minge kõike maailma, kuulutades rõõmusõnumit!

Anno Domini 2021

Kommenteeri