Imeline laupäev Lihulas

Vend Jaan kirjutas selleaastasest palverännakust Lihulas sellise toreda loo…

Eesti Karismaatilisel Episkopaalkirikul (EKEK) on kena komme saada juuni keskel kokku ja avaldada Issandale kiitust ja tänu palverännaku vormis. Toimumisaeg pole valitud juhuslikult: on ju 11. juunil EKEK Pärnu Püha Apostel Barnabase koguduse sünnipäev, sedapuhku sai kogudus 24-aastaseks.

Tegu pole siiski mitte üksnes Pärnu koguduse ettevõtmisega. Iga kord kaasatakse pealinnast ka EKEK Püha Esimärter Stefanose koguduse liikmeid. Juba aastaid on palves rännatud mõnes Pärnumaa paigas, mõnel korral on ühinenud sellega ka mõni sihtkohas paiknev kogudus. Ja nii on see toimunud juba aastaid. Isegi meie preester Isa Thomas ei oska täpselt öelda, mitmel korral palverännak teoks on saanud, aga 20 on neid toimumiskordi olnud tema kinnitusel küll.

Sedapuhku olime jõud ühendanud EKNK Lihula kogudusega. Sealne pastor Markko Põld, tema abikaasa Maret ja veel mõned koguduse liikmed võtsid meid kõledapoolsemale ilmale vaatamata äärmiselt soojalt vastu. Isa Thomas tegi EKNK Lihula kirikus alguspalve, paludes seekordsele palverännakule õnnistust ja kordaminekut.

Ja siis asusimegi teele. Umbes 2,5 kilomeetri pikkune marsruut oli kokku seatud põhimõttel, et teele jääksid Lihula pühakojad ja teised asula olulisimad paigad. Vend Marek ristiga ees, teised järel liiguti esmalt luterliku Eliisabeti kiriku juurde, mille uksed olid kutsuvalt valla. Kirikuõpetajat ega ühtegi teist elavat hinge pühakojas paraku kohata ei õnnestunud, aga see palverännakul olijaid ei heidutanud: auväärse pühakoja võlvide all kõlasid laulud kiituseks Issandale.

Väike vihmasabin saatjaks, jõuti päris Lihula südamesse. Siin-seal peatuti ja lasti kõlada laulul ning palvetel. Näiteks paluti vallamaja ees tarkust ja õnnistust nii Eesti kui kohaliku Lääneranna valla juhtidele ja inimestele. On ju Lihula ja Lääneranna valla rahvale saanud viimase aasta jooksul osaks mitmeid saatuselööke: seal kandis on juhtunud traagilisi õnnetusi, millest ühes kaotas elu eelmine vallajuht Mikk Pikkmets; samuti mõistetamatuks jääv tule avamine süütute inimeste pihta. Piirkonda on räsinud ka koroonaviirus.

Minoorseid noote tõi rändajate hinge ka peatus Lihula Püha Neeva Aleksandri kiriku juures. Selle kiriku saatus on karm: 1890. aastal valminud uhkest pühakojast on järel vaid varemed, nagu oleks see sõjas kannatada saanud. Ent tegelikkus on veel kurvem: kirik suleti 1960. aastal, kuna kogudus kuivas kokku. Seejärel halvenes hoone seisund kiiresti ja 1980. aastate lõpul oli asi nii hull, et kohalikud võimulolijad otsustasid viltuvajunud kirikutorni traktoriga maha tõmmata. Kohalike sõnul möllanud seejärel Lihulas nädal aega öösiti võimas äike: ilmselt polnud Issand rahul, et tema kojale selline saatus osaks sai.

Pärast peatust nelipühi kiriku juures siirduti Lihula Baptistikoguduse kiriku juurde. Pärast seda, kui sealgi oli Jumalat kiidetud, asuti tagasiteele. EKNK Lihula kogudusele jäi ühisest palveteekonnast mälestuseks pirnipuu, mis järgmisel pühapäeval, selle koguduse aastapäeval maha istutatakse.

Kuna vaimutoitu oli palve kujul omajagu saadud, oli aeg kosutada ka oma keha. Selleks kutsus pastor Markko kõik palverändurid oma hubasesse koju. Võõrustajate ja külaliste ühisel jõul oli peagi valmis kosutav eine, kus lihapotid laual lõppeda ei tahtnud. Saadi olla soojas osaduses ja mindi lahku lootuses, et kohtutakse juba EKEK peatses kirikulaagris Saaremaal.

Issand olgu kiidetud selle imelise päeva eest! Ole ikka meiega!

Kommenteeri