Laagri muusikapealiku reflektsioone…

(originaali leiab siit)

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber  PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

3 kommentaari postitusele “Laagri muusikapealiku reflektsioone…”

  1. juhan ütleb:

    Okei-mina tunnistan üles oma kääksutamist nurga taga, nii üleval rõdul kui ka vabaõhus olevas päikesepaisteliselt kaunis looduses. Ja lisaks isa Heigo märkustele, omalt poolt ei tahaks kuidagi märkamata jätta üks EKEK suuri muusikalisi varandusi-Riho näol. Vau-küll sellel mehel on kaunis hääl! Mul on tekkinud tunne, et kes iganes kus iganes loeb Taaveti laule, tehku seda laulva häälega, nagu Taavet ilmselt seda tolleajal mõtleski. Et doktor Kaido “sisemine” keldi muusikaline hingestatus järjest süveneb, oli rõõm tõdeda selle laagrisoleku ajal. Ja et üldse on EKEK-s niivõrd fantastiline klaverimängija nagu Ülle teeb lausa kadedaks-selle sõna kõige positiivsemas mõttes. Et endisest spordisaalist on saanud kõrgkirikuliste igaaastane kohtumispaik, võime olla vaid tänulikud Jumalale. Non nobis Domine. Kohtumiseni, head sõbrad!

  2. Regyta ütleb:

    Suur tänu kõigile, kes omalt poolt kaasa aitasid laagri õnnestumisele, sest suuline rahvapärimus näitab, et rahulolijaid oli rohkem, kui rahulolematuid. Küllap hakkab siin tõeks saama vanasõna, et kordamine on tarkuse ema – seda väga mitmes mõttes: Meie peavikaari lemmiklugu hiinlastest, kes kokkusaamisele oma tassides tee kaasa tõid, on hakanud vilju kandma. Mitmedki tõid seekord kaasa ilmselt päris kange tee. Ja armas õde Ülle õhkas kohalejõudes: Nagu maale vanaema juurde oleks jõudnud. Ehk ilmestab seegi eelnenud vanasõna. Ja meie pere on valmis sellega ühinema. Aitäh head laagrikaaslased!

  3. Janek ütleb:

    Peab ütlema, et see kaua oodatud aeg jõudis jälle selleks Issanda Aastaks kätte!Esiteks on kogu atmosfäär väga äraolev sellest argi rabelusest, kus pole aega süviti minna spirituaalse elu tahkudega.Teiseks võimalus kohtuda ristirahvaga oma kirikust kui ka mujalt.Kolmandaka ja lõpeks Jumala enese kohalolu meie hulgas.
    Eriti tahaks tänada neid, kes pole paljuks võtnud Issandale anda oma ajast, vaevast ja igapäevasest teenistusest.
    Jumal avitagu!