Isa Heigo Ritsbek

Kord alustas keegi jutlustaja jutlust lausega: „kui mu jutlus täna tuleb veidi pikem, ärge pahandage, sest mul ei ole kella kaasas“. Teisest pingist hõikas üks kirikuline talle vastu – „aga kas sul kalender on kaasas?“ Loodan, et seda probleemi meil täna ei tule.

Oleme jõudnud oma alliansspalvenädala lõppu ja Meie Isa palve lõppu. Ning see on loomulik, et Meie Isa palve lõpeb ülistuse – doksoloogiaga. Sellest tulenevalt on Kristuse Kiriku ajaloos liturgiates ikka ja jälle doksoloogiad tähtsal kohal. Võibolla peaksid nad olema ka meie tänapäevastes jumalateenistustes olulisemal kohal.

Kui me loeme seda teksti püha apostel Matteuse järgi (6:13), siis näeme, et see tekst on nurksulgudes, st, mitmestes olulistes käsikirjades on see tekst puudu. Sellest tulenevalt ka mitmete kirikute liturgilised tekstid lõpetavad Meie Isa palve varem eelmise fraasiga. Kõigi kristlike kirikute praktika on aga selles, et kui me ka Meie Isa palve konkreetselt varasema fraasiga lõpetame, siis palve lõpp on alati doksoloogiline, st see lõpeb Jumala ülistamisega.

Jõulu-eelsel jumalateenistusel Harkujärve kirikus, kus teenin preestrina, olid Harkujärve kooli kõik lapsed. Kõnelesin neile erinevatest asutustest ning paikadest kuhu me läheme midagi saama. Küsisin, miks läheme toidupoodi? Lapsed kilkasid – piima ja leiba ostma? Miks läheme riidepoodi? Jopet ostma! Miks minnakse haiglasse? Et terveks saada! Ja siis küsisin – miks tullakse kirikusse? Ja ootamatult jäid lapsed vait. Ma vastasin ise: ET AITÄH ÖELDA. Kirik peaks olema eelkõige TÄNUÜTLEMISE KOHT, JUMALALE TÄNU ÜTLEMISE KOHT. Seepärast me tuleme eelkõige siia andma, seepärast nimetatakse kirikus toimuvat TEENISTUSEKS, teenimiseks. Sellepärast on Johannes Calvin öelnud: kui Jumal on olemas, siis ei jää meil muud üle kui Teda teenida! Mida see meile tähendab? Kui äsja jõulusündmuses tähistasime Jumala-poolset andmist, siis kutsutakse meid nüüdki üles andma, teenima. Mõned päevad tagasi Pereraadio otsesaates pahandas minuga üks raadiokuulaja, kui olin öelnud, et kirikusse ei minda mitte eelkõige mitte saama vaid andma. Loomulikult Jumal tegutseb meie kesekel ja teeb imesid, kuid Tema troonisaali läheme me eelkõige siiski teenima ja andma! Ja sellepärast on paljudele tänapäeval raske saada aru kirikust – sest kirikus ei ole kaubanduskeskuse mentaliteeti – saamist ja valikut, võtan seda mida MINA soovin ja huvitun MIND HUVITAVAST teenusest. Kirik on tänuandmise koht ja Kiriku jumalateenistuse kese on EUHARISTEO – armulaud, e eesti keeli SUUR TÄNU-ANDMINE!

Arvan isiklikult, et Kiriku maailmastumine ei toimu mitte niivõrd teatud asjade lubatavuses või mittelubatuvuses kristlaste hulgas – kuigi needki asjad on olulised; vaid maailma mõttemudelite ja mõttemallide omaksvõtmises. Ja nii saame me kiriku, kus käitutakse nagu kaubanduskeskuses; kiriku kus „käiakse ennast laadimas“, Õnnistusi saamas või vaimulikult toidetud saamas – ikka rõhk sõnal SAAMAS; kiriku, kes tähistab kirikupühasid nagu kaubanduskeskused ette näevad (jõulud lõpevad jõululaupäeval, sest kaubanduskeskused on juba novembri algusest jõulukaupa müünud ning 1. ja 2. jõulupühal saab ju veel allahindluse teha, kuid järgmistel päevadel on müük kesine). Mida me teeme nende ANDMISpühadega? Kui oleme nad SAAMISPÜHADEKS muutnud? In siis need ikka jõulud? Saksa DV-s peeti ju kunagi kommunistlikul ajal iga-aastast taevaminemispühade komsomolikonverentsi?

Puutun kokku oma töös väljaspool Kirikut paljude inimestega – olin äsja filosoofiaõpetajate üle-eestilisel kokkutulekul, kus suurim vaikus tekkis saalis siis, kui arutati mida termin „tõde“ üldse tähendab. Kas tõde on üldse olemas? Või kui inimesed väidavad – mina ei ole usklik, aga usuvad siiralt horoskoope ja kõike muud taolist. Toomas Paul ütleb, et eestlased muutuvad üliusklikeks ehk ebausklikeks. Oleme astumas soolapuhujate maailma. Piiskop Chistertonil oli õigus: kui inimesed kaotavad usu elavasse Jumalasse, siis tulemuseks ei ole see, et nad mitte midagi ei usu, vaid see, et nad usuvad kõike. Ma arvan, et me elame taolises ajas. Ja siis oleme me kui poiss ja tüdruk minu algkooliaja õpikust, kes rändavad ühest kohast teise ja lõpuks ei saagi vastust küsimusele – keda kiita leiva eest.

Mida me aga Jumalat ülistades siis teeme? Kas ülistus teeb Jumala veel vägevamaks või võimsamaks? Või muudab see meid?

Jumal on olemuslikult püha ja Ta valitseb absoluutses suveräänsuses. Selles osas inimestena ei saa me mingil moel seda muuta. Me ei suuda ei seda ei ära rikkuda ega paremaks teha. Kuid kuna Jumal ise on nii seadnud, et Jumala Riik on tulemas maailma Kristuse teenistuse kaudu – ja Jumala Riigiga seoses peame me taas ühest saladusest (või meie ortodoksvendade poolt öelduna salasusest) või müsteeriumist kõnelema. Jumala Riigist rääkides ei saa me kõnelda aristotelliaanlikes terminites, kus mõiste või termin on alati kedagi või midagi välistav. Kui me ütleme, et Mari on noor naine, siis see välistab otsekohe, et Mari on mees või et Mari on vana. See on aristotelliaanlik mõtlemine, mida me igapäevaelus kasutame. Me väidame ja koos sellega välistame midagi. Samas me ei saa öelda, et kui Jumala Riik on juba tulnud, et Ta siis ei tuleks või et kui me ootame Jumala Riigi tulekut, siis ta ei oleks tulnud. Seega – Jumala Riik on tulnud ja me ootame Jumala Riigi tulekut! Inglise keeles öeldakse – already, but not yet. Ehk teisisõnu, inkarnatsioonis meie keskele tulnud Jumal laiendab oma riiki!

Kõneleksin teile seoses möödunud jõuluajaga ühest loost: kuskil koolis tehti jõulunäidendit ja lapsed valisid õhinal endale rolle. Keegi hüüdis –mina olen Maarja! Keegi teine hõikas – mina olen üks karjastest! Ja nii said kõik endale mingi osa selles loos. Äkki tõstis üks tüdruk aga käe ja ütles: mina olen arst, mina olen günekoloog! Kuigi paljude arvates sellist tegelast jõululoos ei olnud, ometi jäi see tüdruk endale kindlaks ja tal lubati siis ka jõululoos arst olla. Kooliaulas toimus näidendi esitus. Kui tegevus jõudis nii kaugele, et Jeesus oli siia maailma sündinud, võttis Joosepi osa täitnud poiss Jeesust tähistava nuku enda kätele ja andis selle siis arsti mängivale tüdrukule veidi noriva küsimusega – noh, kes see siis on? See arsti mängiv tüdruk võttis nuku – jeesuslapse – oma kätele, vaatas tükk aega teda ja tõstis siis selle kõrgele ning lausus – SEE ON JUMAL! Tal oli õigus!

Me elame ajastul, kus hinnatakse intellektuaalse ja empiirilise teadmise väärtusi. Me ajastu küll ühelt poolt soosib imelist ja muinasjutulist (võtame kasvõi Harry Potteri või väga hea Sõrmuste Isanda lood), kuid samas teevad vanemad kõik, et nende lapsed võimalikult varakult „targaks“ saaks. Mida see tähendab? Et nad enam jõuluvanasse ei usuks. Ilmselt minu järgnevad mõtted võivad teid häirida, kuid arvan, et selline valgustusajastu anakronism ei peaks küll eesmärgiks omaette olema. Kui me püüame kõigest jõust imelise ja kauni ja muinasjutulise kadumist kiirendada, siis ilmselt on meiega midagi valesti. Ärge mind vääralt mõistke – ma ei ole siin uut nn jõuluvanausku propageerimas, ainult rõhutamas seda, et väikelaste juures kantiaanliku maailmapildi juurutamist meetodil – mida varem seda parem – ei saa vast küll lapse arengu parimaks näitajaks pidada.

Olen õpetajaks ühes koolis – keskaja ajaloo tundides tuleb ikka ja jälle ette, kus pean tolle ajastu inimeste jumalakeskset maailmapilti seletama lastele meetodil a la Joosepi punane maakera. Ma ei loe kontrolltöödes õigeks väiteid „keskajal pidid inimesed kirikus käima“ EI – nad lihtsalt käisid kirikus; „keskajal pidid inimesed Jumalat uskuma“, ei – nad lihtsalt uskusid. Ja ma mõtlen, et võibolla on need probleemid tekkinud ka seetõttu, et jõuluvanade ja hadjate maailm on nende laste jaoks liiga vara ära lõhutud ning olematuks tehtud.

Ilm 11: 17 on kirjutatud: “Me täname Sind, Issand, Kõigeväeline Jumal, kes oled ja kes olid, et Sa oled võtnud oma suure väe ning hakanud valitsema kuningana”. ME TÄNAME SIND! – Me TÄNAME SIND – EVHARISTEO -!!!!!!
Juba varases kristlikus dokumendis nimega DIDAHCHE on selles sakramentaalne-liturgilis tähendus, armulaua tähendus.

Nii nagu p Ireneus kirjutas, on meie pühitsus Kiriku armuvahendite kaudu, sakramentide kaudu — “Me saame oma usu Kirikult ja hoiame seda kindlalt, ja see on kui suur varandus imelisse anumasse pandud, pidevalt Jumala Vaimu kaudu uut värskust saamas ja tuues esile uuendumise selles anumas kus ta on. See see Jumala kingitus on Kiriku kätte usaldatud, nii nagu eluõhk sai inimessesse Jumala poolt puhutud, et kõik Kiriku liikmed võiksid elavaks saada. … Kus on Kirik, seal on ka Jumala Vaim ja kus on Jumala Vaim seal on ka Kirik. Kirik on tõde ja kes ei ole Kirikus, neil puudub tõde – nad ei saa seda kui emapiima vastu võtta Kiriku kui ema käest. Samuti ei voola neisse eluvesi Jeesuse Kristuse käest.”

Ja Ilm 22:20 me loeme: “Tema, kes seda tunnistab, ütleb: Jah, ma tulen varsti!~Aamen Tule Issand Jeesus!

Jumalakartlikud juudid olid ootamas jumalariigi tulekut (Mk 15,43) ja nad retsiteerisid quaddish palvet iga sünagoogiteenistuse lõpul, see on iidne aremea palve. Quaddish-palve teise palve alguses oli öeldud:
Ülistatud ja kiidetud olgu Tema suur nimi maailmas, mille Tema on loonud
Oma tahtmise kohaselt! Las Tema lubab oma Kuningriigil tulla sinu eluajal
Ja sinu päevil ja Iisraeli koja eluajal – kiiresti ja varsti. Ja sellele ütle – aamen.
Kui juudid ootasid ikka veel Kuningriigi saabumist, siis Matteuse evangeeliumi lugeja oli samuti ootamas Kuningriigi lõplikku tulekut, kuid uskus, et see Kuningriik on juba sisse murdnud meie maailma ja laieneb pidevalt.

Täna oleme me juba epifaania-ajas. Kristuse ilmumisajas. Täna on Kristuse ristimispüha. Kui jõuluaeg kuulutab meile Kristuse sündi siia maailma, siis ilmumisaeg seda, et Ta on nähtavaks saanud. Ta on nähtavaks saanud oma Ihu ja Vere osaduses, Ta on nähtavaks saanud kaaskristlastes, Ta on nähtavaks saanud selles maailmas, milles me elame.

Pühapäeval 26. detsembril 2004 jõudis tsunamilaine India ookeani rannikualadele enam kui 1000 aatomipommi jõuga. Vähemalt 150 000 inimest on surnud, miljonid kodutud. Mismoodi me reageerime sellele? Kas tänu Jumalale jätkub meie südameis? Londoni Daily Telegraph kirjutas, et tsunamisõnumit kuuldes olevat Canterbury peapiiskop öelnud, et selline õnnetus „paneb kõik kristlased kahtlema Jumala olemasolus“. Aga mitte ainult dr Williams ei esitanud küsimust – kuidas saab hea Jumal lubada sellist katastroofi? Hinduistid ütlevad, et see oli tänu dharmale nii, budistide vastus on karmaseaduses, muhameedlastel Allahi karistuses.

Piiskop N. T.Wright on öelnud, et on olemas väga tume ja kummaline Jumala kohaoleku ala, mitte selleks, et kõik siin maailmas õigel hetkel korda seada, vaid et olla koos meiega. EMMANUEL. See on see, millest kirjutavad evangelistid seoses Kristuse ristisurmaga – kus Kristuse hüüe on, Mu Jumal, Mu Jumal, miks oled sa mu maha jätnud? JUMAL ISE ON SELLES AGOONIAS HÜÜDMAS KOOS MEIEGA. See tähendab – me ei saa küsida, kus oli Jumal, sest Jumal on Ristilöödu, Meie Lunastaja Jeesus Kristus; ja Jumal on koos nendega, kes matavad surnuid ja abistavad kannatajaid. Paavst Johannes Paulus II ütles, et usk saab eriliselt oluliseks just sellistes katastroofides, usk õpetab meile, et meile isegi kõige raskemates olukordades ei jäta Jumal meid maha. Teise maailmasõja ajal oli natside okupatsiooni all oleva Varssavi geto seintele kirjutatud:
“Ma usun päikest ka siis, kui ta ei paista
ma usun armastust ka siis kui ma teda ei koge
ma usun Jumalat ka siis, kui ma Teda ei näe.”

Meie teksti – Meie Isa palve – lõpudoksoloogia annab au ja ülistust Issandale. Me oleme kuulnud fraasi ladina keeles SIC TRANSIT GLORIA MUNDI – nii kaob selle maailma hiilgus või au, kuid tihti unustame, et selle fraasi tegi kuulsaks just paavstide ametisse pühitsemine, kus seda öeldakse. Selle maailma au kaob, et Jumala au võiks ilmuda. Kuigi sedagi võime me vaid kaugelt näha. Mooses soovis seda näha (näita siis mulle oma auhiilgust) ja 2 Ms 33 peatükis me loeme seda, kuidas Issand pani Moosese kaljulõhesse ja ainult selja tagant võis ta Issandat näha.

Me vajame elavat Jumalat. Me peame ülistama Teda. Walter Brüggemann on öelnud, et pühakiri on antud meile selleks, et rünnata meie eneste ettekujutusi. Et võimaldada meil ette kujutada kuningriigis elamist. Et võimaldada meil ette kujutada kellena Jumal meid näha tahab. Et olla võimeline ette kujutama seda, mida Verna Dozier nimetab Jumala soovunelmaks.

Meie Isa palve lõpeb sõnaga – AAMEN. Seda võiks eesti keeles öelda – „tõesti, tõesti – olgu nii.“ Et me seda sooviksime. ET meie südameigatsus ja soov oleks sama, mis Issandal, kes meile selle palve on andnud. OLGU SEE NII. AAMEN. AAMEN.