Jutlus 12.07.2009
Dr Heigo Ritsbek

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Aamen.

Me loeme Apostlite tegude raamatust (2:2-4): „Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis langesid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim andis neile rääkida“.

Karismaatiline osa apostellikust Kirikust on see, mis fokusseerib Püha Vaimu tööle. See võtab kõik evangelikaalsuses esitatu Kristusest ning tõstab selle kõrgemale tasandile. Selles tunnustatakse, et Püha Vaim on and Jumala käest ja et Jumal jagab oma ande ehk kingitusi ehk charism’e oma Kiriku liikmetele, nii nagu Tema tahab. Milleks neid ande jagatakse? Et Kristuse Kirikut üles ehitada. 1 Ko 12:7 ütleb apostel Paulus: „Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks“. Teisisõnu – Kiriku kasuks!

Püha Vaimu kohalolek Kirikus liidab kokku nii Isa kui Poja – täpsemas teoloogilises sõnastuses siis – ühendab Kiriku Isaga Poja läbi. Nelipühaliku-karismaatilise elu oluliseks osaks on sügav kogemus Jumala tegutsemisest isiklikus usuelus. Me ei saa Jumala tegutsemist ette ära arvata, Tal on üllatusi varuks, kus Ta tuleb meie juurde olukordades, mida me ei oskakski ette arvata. Jumal on elav Jumal, kes tegutseb oma Kirikus!

Kolmainu Jumala ühtsuse loob Püha Vaim. Püha Vaim on see imeline armastuse side Isa ja Poja vahel; aga ka imeline armastuse side Jumala ja Kiriku vahel. Seepärast on ajaloos kogu aeg rõhutatud Püha Vaimu tööd seoses Kirikuga. Sellest rääkisime pikemalt eile. Ma tsiteerisin seoses sellega kirikuisa Irenaiost.

Kirikuisa püha Irenaios kirjutas, et meie pühitsus on Kiriku armuvahendite kaudu, sakramentide kaudu: “Me saame oma usu Kirikult ja hoiame seda kindlalt, ja see on kui suur varandus imelisse anumasse pandud, pidevalt Jumala Vaimu kaudu uut värskust saamas ja tuues esile uuendumise selles anumas, kus ta on. See Jumala kingitus on Kiriku kätte usaldatud, nii nagu eluõhk sai inimessesse Jumala poolt puhutud, et kõik Kiriku liikmed võiksid elavaks saada. … Kus on Kirik, seal on ka Jumala Vaim ja kus on Jumala Vaim seal on ka Kirik. Kirik on tõde ja kes ei ole Kirikus, neil puudub tõde – nad ei saa seda kui emapiima vastu võtta Kiriku kui ema käest. Samuti ei voola neisse eluvesi Jeesuse Kristuse käest.”

Kirik on kohaks, kus Püha Vaimu Isiku eriline isikulisus esile tuleb!

Tihti me püüame karismaatikat või karismaatilisust või Püha Vaimu tööd või tegutsemist näha üksnes erilistes imetegudes või taolistes üleloomulikes nähtustes. Või seda näha üksikute kristlaste pürgimuste või tegutsemise juures. Loomulikult – Jumal võib ja saab tegutseda kõikjal, kuid eelkõige tegutseb Ta Kirikus ja sakramentide kaudu. Ja seal tuleb Püha Vaimu töö ning ka sellega seoses karismaatilisus kõige paremini esile. Tervenemised armulaual ja võidmistel – see on Püha Vaimu töö, see on Kolmainu Jumala töö!

Nagu ma oma ettekandes tsiteerisin, ütleb teoloog Nikos Nissiotis, et Kirik peab olema pidevas Jumala Vaimuga täitumise avatuses; Kirik peab olema „katkematu nelipüha“ vastuvõtmise olukorras. Ja igas armulaualiturgias me palvetame epikleespalvet, kus ainult Püha Vaim – ainult Püha Vaim – muudab meile leiva ja veini Kristuse tõeliseks Ihuks ja Vereks! Kui täna me ei koge siin Püha Vaimu tööd – siis oleme me õnnetud, kes oleme asjata kokku tulnud. Aga Jumal on meie keskel! Halleluuja! Ja Püha Vaim on meie keskel! Ja Püha Vaim muudab olemuslikult leiva ja veini Kristuse Ihuks ja Vereks! Halleluuja! Ja sina ja mina võime vastu võtta Jeesust! Vastu võtta endasse Jeesust! Milline imeline Jumala Püha Vaimu tegutsemine Kristuse kirikus! Kas pole nii?

Ja seega ei saa me liturgiat ilma Püha Vaimuta pühitseda. Ei saa. Liturgia on pneumatoloogiliselt ehk Püha Vaimu õpetuse kohaselt oma kohale asetatud.

Kirik on täielikult toetumas Püha Vaimu tööle ja kõik igavikulise väärtusega saab tehtud Jumala Kuningriigi jaoks üksnes Püha Vaimu töö kaudu. See on olnud nii 2000 aastat. See oli eile nii. See on täna nii ja see on homme nii! Halleluuja!

Tuhat aastat tagasi saatis Kiievi vürst oma kaaslased otsima tõelist usku. Oma reisil külastasid nad ühte mosseed, kust nad kuuldavasti ei leidnud mingit rõõmu. Ka edasised otsingud mitmesuguste religioonide juures ei andnud rahuldavaid tulemusi. Konstantinoopolis viibides viibisid nad aga kristlaste jumalateenistusel. Seal kogesid nad jumalateenistust, mis tõmbas neid Jumala juurde ja pööras neid Kristuse poole. Nad kirjeldavad seda sõnadega: “Me ei teadnud, kas me olime taevas või maa peal. Me ei suuda seda kirjeldada. Me teame vaid seda, et Jumal elab nende inimeste keskel ja et nende jumalateenistus ületab kõik muud, mida oleme mujal näinud”. Tulemuseks oli konkreetselt ristiusu vastuvõtmine Venemaal. Seega jumalateenistus toob inimesi Jumala päästvale tunnetusele. See pole ainult ajaloos sündinud, see sünnib ka tänapäeval. See on Püha Vaimu töö!

Aga, et see sünniks, peame me aru saama, mis on jumalateenistus. Paljude jaoks on liturgia eelkõige vaimulike rituaalide või kommete täitmine. Tõepoolest kirikus tehakse konkreetselt midagi – kuulatakse, tõustakse püsti, tehakse ristimärk jne. Kuid jumalateenistus on palju enam kui teatud kristlikust traditsioonist lähtuva n.ö. etiketi täitmine.

Paljude jaoks on jumalateenistus võibolla jutluse kuulamine, see on põhjus, miks nad kirikusse tulevad. Nad teevad isegi märkmeid jutlusest. Tõepoolest – jutlusel on tähtis koht jumalateenistusel. Kuid jumalateenistus on enam kui jutluse kuulamine, ta ei ole koolisaal ega ülikooli loenguruum.

Paljud tulevad kirikusse oma hingeprobleemidega ja kindlasti kirik soovib anda Sulle vastuse. Kuid jumalateenistus ei ole eelkõige mitte psühhiaatri sohva ega grupiteraapia seanns, kus vaimulik on nõustaja rollis.

Mis on siis jumalateenistus? Jumalateenistus on koguduse usk liikumises. Jumalateenistuse eesmärk on jutustada Jumala lunastuslugu selleks, et iga inimene võiks olla üks osaline sellest. Et Jumala võit saaks ka meie võiduks.

Jumalateenistus on kontekst, milles luuakse, säilitatakse, parandatakse, suurendatakse ja muudetakse meie suhe Jumalaga. Kõigepealt me kuulame Teda – Tema sõna loetakse, me kuulame Jumalat laulus, armulaual. Aga samuti me vastame Jumalale – vastame oma palvete, usutunnistuse, armulaual osalemise kaudu. Jumalateenistusel ei ole publikut, kõik on osalised selles müsteeriumis, kus meid teenitakse, aga eelkõige meie teenime ja selleks nimetame me seda aega jumalateenistuseks.

Mainisin oma ettekandes, et liturgias annab Püha Vaim meile võime hüüda „Abba“, „Isa“. Püha Vaim loob ühtsuse Kiriku jaoks Isaga ja Pojaga. Leitourgia on „inimeste töö“, ma olen tihti kasutanud ka terminit „talgud“. Aga Püha Vaim on see, kes seda võimaldab ning teeb „talgud“ võimalikuks. Ka täna siin! Ka meie keskel! Ja nii jõuame me imelise paradoksini: liturgia on inimeste töö ja Püha Vaimu töö samal ajal!

Me elame Vaimus, sest me kogeme seda tänagi, kuidas Püha Vaim tegutseb läbi Kristuse Ihu ja Kristuse Vere, luues meie keskel uut osadust – uut olemist, uut eksistentsi Jumalas!

Sõbrad! Tänases armulauas me näeme kuidas liturgilises jumalateenistuses Isa teenides Jeesuse Kristuse läbi – Tema Ihu ja Vere osaduse läbi – saame me seda teha Pühas Vaimus! Võrratu! Imeline! Ja nii ei näe me liturgias ei ainult inimeste kombeid või inimlikku tegutsemist, vaid imelist Jumala tööd, kus ka meie oleme osalised! Võrratu!

USA-s on meil üks diakon, kes olles südamehaige, võttis kangeid ravimeid. Kord rohtusid jälle võttes tundis ta end väga halvasti. Piiskop oli seal läheduses, kutsuti kiirabi ja piiskop sõitis koos diakoniga haiglasse. Tundus, et diakonil oli südameinfarkt. Haiglas aga selgus, et selle probleemi südamega oli just medikament esile kutsunud. Nimelt oli armulaual diakoni süda täiesti terveks saanud (mida ta ise üldse ei tundnudki!!) ja nüüd mõjusid need rohud hoopis vastupidi! Arst ütles – ärge enam neid rohtusid võtke! Jumala Püha Vaim tegutseb imeliselt sakramendi kaudu!

Harkujärvel tuli võidmisele mees, kes autoparandajana oli mitu päeva töölt ära. Arstid ei suutnud aru saada, miks ta kätes on kohutavad valud. Pärast võidmist meie kirikus läks ta koju ja esmaspäeva hommikul tööle minnes koges äkki – käed ei valuta üldse! Ta oli täiesti terveks saanud. Ja ta tuli ja andis tunnistuse selle kohta ka Stefanose kirikus. Halleluuja! Püha Vaim tegutseb – tegutseb mitmel viisil, aga eriliselt oma Kiriku ja sakramentide kaudu.

Liturgias Jumalat Kolmainu Jumalana teenides saame me sellisteks inimesteks, millistena Jumal meid näha tahab. Selleks oleme täna Jumalale aitäh ütlema tulnud (armulauateenistus on ju tõlkes „suur tänuütlemine“!), selleks oleme armulauaosadusse tulnud. Ja Jumalast osa saanuna läkitatakse meid välja Püha Vaimu väes. Ja me läheme välja Püha Vaimu väes! Sina lähed ja mina lähen! Me läheme! Läheme selleks, et olla valguseks maailmale ja jätkata Kolmainu Jumala missiooni. Olla võimsalt vastu igasugustele „ajavaimudele“ ning julgelt kuulutada maailmale evangeeliumi Jeesusest Kristusest Püha Vaimu väes.

Liturgias voolavad koos kolm jõge: sakramentaalne, evangelikaalne ja karismaatiline. Ja liturgia on võtmeks, et tuua need kolm jõge kokku üheks tervikuks. Ja täna Issanda laual olles Isa teenides Poja läbi Pühas Vaimus oleme me Tema teenistuses, kelle jaoks see teenistus siin täna on: Kolmainus Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim!

„Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42).

Püsime meiegi! Üheskoos! Sina ja mina!

Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.