Jutlus 11.07.2009
Dr Heigo Ritsbek

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Aamen.

Me loeme Apostlite tegude raamatust (2:38): „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andeksandmiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“.

Evangelikaalne osa apostellikust Kirikust on see, mis fokusseerib Jeesusele Kristusele ja Tema elule, surmale ning ülestõusmisele, mille tulemuseks on Jumala lepitamine maailmaga. David Bebbington on selle kõige iseloomustamiseks toonud välja 4 olulist punkti: 1) piibellikkus – Piibel on usu ja usuelu standard või mõõdupuu; 2) pöördumise tähtsus – kõik inimesed peavad pöörduma ära patust uuele elule Jeesuses Kristuses, et saada „uuesti sündinuteks“; 3) ristikesksus – uue elu ainsaks aluseks ja mõõdupuuks on Jeesuse Kristuse ristisurm; 4) kristliku elu väljaelamine – kristlik elu peab saama avalikuks tegutsemises, eriti misjonis ja evangelismis. Need 4 punkti on iseloomustanud evangelikaalsust viimase 200 aasta jooksul. Evangelikaalse liikumise suur panus on selles, et Jeesuse Kristuse elu, Ta surma ja ülestõusmist, taevaminekut ning Püha Vaimu läkitamist ning Kristuse taastulekut tuleb kuulutada konkreetsuses. See ei ole mitte rahu ja õigluse abstraktsetes printsiipides, kus ristiusk maailmale nähtavaks saab. Loomulikult on rahu ja õiglus evangeeliumi osadeks, kuid evangeelium on konkreetses Jumala tegutsemises oma Pojas Jeesuses Kristuses.

Me kuulutame Kristust. Aga kuidas me seda teeme? Kas inimesed mõistavad meid meie ümber? Toomas Paul toob ühe juudi anekdoodi, kus kaks meest istuvad restoranis, üks neist pime. Nägija küsib: “Kas tahad piima?” Pime palub - “Kirjelda mulle, mis piim on”.-  “Piim  - see on valge vedelik”. - “Hästi. Ja mis on valge”. - “Noh, valge on näiteks luik”. - “Ahaa. Aga mis on luik”. - “Luik? See on pika kõvera kaelaga lind”. - “Hästi. Aga mis on kõver?” - “Kõver? Ma painutan nüüd oma käsivarre kõveraks ja sa võid seda kombata. Siis sa tead, mis on kõver”. - Pime katsub hoolikalt teise kõverakstõmmatud kätt ja ütleb siis rahuldatult: “Nii, nüüd ma tean lõpuks ometi, missugune on piim!” Kas ka tihti meie kristlik kuulutus ei ole samasugune?

Kust me seda evangelikaalset sõnumit – Jeesuse Kristuse päästesõnumit loeme? Ikka pühakirjast. Me loeme lugusid ja narratiive – neid on nii palju. Täna tahaksin neist vaatluse alla võtta ühe – ilmselt ühe tuntuima.

Keegi küsis kord kuulsa inglise kirjaniku Charles Dickensi käest, mis on parim lühilugu inglise keeles. Vastus oli – kadunud poja lugu.

Dr. Draper, Päästermee ohvitser Indias on kutsutud ühe surija 25-aastase mehe juurde. Mees on tuberkuloosis ja keegi ei suuda teda aidata. Mitmed kristlased olid teda külastanud ja kõnelnud kristlusest, kuid ta ei olnud aru saanud, mida see tähendab. Dr. Draper luges mehele kadunud poja loo Piiblist. Ja naeratus huulil võttis see surija oma ellu vastuse Jeesuse Kristuse.

Luuka ev 15 ptk tähendamissõnu on nimetatud taastamise ja tagasituleku rõõmu tähendamissõnadeks.

is on selle tähendamissõna pealkirjaks – kas kadunud poeg (siis me rõhutame just SEDA POEGA), võiks ka panna “kaastundlik isa ja vihane poeg“, siis rõhutame me teise poja rolli selles loos. Kirikuisa Hieronymus nimetas seda kahe venna tähendamissõnaks. Helmut Thielicke andis välja raamatu Jeesuse tähendamissõnadest ja pani selle loo pealkirjaks - OOTAV ISA.

Tihti on püütud jutlustamisel midagi uut välja tuua sellest loost – lähtudes erinevatest vaatenurkadest. Ilmselt on seda palju kordi jutlustatud selle kadunud poja vaatenurgast, armastava isa vaatenurgast, teise venna vaatenurgast jne. Vist pole seda kunagi sigade vaatenurgast jutlustatud – nagu ka halastaja samaarlase tähendamissõna röövlite vaatenurgast lähtudes. Seda ei tee ka mina täna, nii et kui see oli su lootus, siis pead sa pettuma.

Huvitav on see, et loo alguses räägitakse, et isal oli 2 poega, aga ei mainita mitte kahte venda. Loo lõpp toob meile selles osas täpsemat informatsiooni.

Jeesus ei alusta seda tähendamissõna nii tuttava küsimusega – Aga kes teie seast…. Antud juhul oleks see siis olnud, aga milline isa teie seast. Sellegipoolest kogu kuulajaskond identifitseerib kohe ennast selle KADUNUD pojaga. Samastumine Isaga on algusest peale välistatud.

See poeg nõuab oma osa varast. Kuigi me ei tea palju tolle ajastu varalistest suhetest, on teada ometi see, et isa eluajal võis poeg saada osa varast üksnes abiellumise puhul. Antud juhul seda siin ei ole, seega on poja soov ebatavaline ja isa suhtes mitte aupaklik. Tegelikult käitub poeg isaga kui mitte-elavaga – kui surnud, talle enam mittekordamineva inimesena.

Siis öeldakse, et isa jagas varanduse poegade vahel. Algkeeles ei ole siin mitte „varandus“ öeldud vaid – BIOS. Seega võiks tõlkida – isa jagas oma elu nende vahel. Siiraki juutlikus saagas antakse nõu mitte oma vara enne aega kätte nõuda – noorem poeg aga teeb seda paraku siin. Isa säilitab küll õiguse sõrmusele, kuuele, sandaalidele ja nuumvasikale. Vanem poeg saab vastavalt Moosese seadusele 2/3 varast – seega võtab noorem poeg 1/3 isa varast sularahas (miinus sõrmus, kuub, sandaalid, nuumvasikas) välja.

Poja väljakutsuv elulaad jätkub – ta läheb võõrale maale – s.t. paganate juurde! Ja ta pillab ära oma vara ohjeldamatus elus – see termin kreeka keeles „asotos“ on veel 3 kohas UT-s ja Ef 5:18 käib ta purjusolemise kohta, Tiituse 1:6 mässumeelsuse kohta ja 1Peetruse 4:3, kus antakse paganliku eluviisi kokkuvõte: kõlvatus, himud, purjutamine, prassimine, jooming, sündsusetu ebajumalateenistus.

Winston Churchill oma teoses A FAR COUNTRY kirjeldab seda võõrast maad kui arusaamade, ideaalide ja eluviisi kaotuse maad. Võibolla terve meie sugupõlv on taolisele maale jõudnud.

Ja siis tuleb sinna majanduskriis! Kas on see ajatu sõnum või mis – sinna maale tuleb masu, majanduskriis! Ja see mees on seakarjas. Võibolla eesti kuulajale see polegi nii kohutav perspektiiv, aga Jeesuse kuulajatele oli see väga kole. Juutluses oli taoline tarkusesõna – neetud on mees, kes sigu karjatab nagu mees, kes oma lapsi ebajumalaid kummardama õpetab.

Ja asi läheb veel hullemaks – midagi pole süüa ja isegi sigade kõrvalt ei saa ta jaanikaunapuu kaunasid (mida ka Ristija Johannese leivaks kutsuti) süüa. Neid ei söönud inimesed, vaid seda kasutati ainult loomasöödaks Vahemeremaades. Kui täna on siin botaanikafänne või mälumängureid, ütlen ka selle taime botaanilise nimetuse ceratonia siliqua. Huvitav on märkida, et juudi rabide hulgas oli levinud tollal ütlus: Iisrael vajab jaanikaunapuud, et meeleparandusele tulla.

SIIN JÕUAB POEG ASJADES SELGUSELE. Ta näeb kogu oma toimlemise jaburust, oma otsuste väärust. Ta saab aru, et see tee, kuhu ta asus, oli väär. Ta soovib koju tagasi – kasvõi oma isa sulaseks. Ta annab alla. Ta hakkab kodu poole sammuma. See on tõeline alla-andmine ja kaotus. Kui tõlkida see “kui ta mõttesse jäi” semiitlikust idiomaatilisest fraasist tavalisse eesti keelde, oleks see midagi sellist – kui ta aru sai, kui loll ta oli olnud. Samas on seda kreekakeelset terminit kasutatud ka meditsiinilises mõttes - minestusest ülesärkamise kohta.

Tihti on meil Jumala juurde tulekust kuidagi kummaline arusaam. Mõne inimese arvates on see kui võidukas tulek või vähemalt siis Jumalale erilist meeldivust väljendav meiepoolne käitumine. Kuid see on tegelikult hoopis midagi muud. Olen põlvkonnast, kes nägime paljusid nõukogudeaegseid sõjafilme, kus ikka fritsud käed ülesse tõstetult tingimusteta alla andsid. Arvan, et Jumala juurde tulek on midagi taolist. TOTAALNE ALLAANDMINE. TINGIMUSTETA KAPITULATSIOON. Kui veel midagi meie õigusest on alles jäänud, siis see pole õige meeleparandus ega Jumala juurde tulek – kui on mõte, et Jumal siis teeb meiega ideaalse äritehingu ja meie kaltsude asemel saamel jumaliku riide omale selga, siis me ei ole veel aru saanud, mis tähendab Jumala juurde tulek.

Aastaid tagasi olin Jaani kirikus. Jutlustas Toomas Paul. Ja ta ütles jutluse lõpuosas, et kui sa tahad Jumala juurde tulla, et midagi saada, siis ära parem tule -–kui tuled andma, ennast tingimusteta üle andma – siis tule. Minu vabakiriklik tagapõhi tollal ei tahtnud seda vastu võtta. Kuidas nii? Tollal olin pidevalt tunnistuste keskel elamas, kus inimesed tunnistasid, millised närakad nad olid olnud, milliste kohutavate pattudega seotud, kuidas siis Jumal kõik selle halva ära võttis ja nii palju suurepärast andis jne. Teisisõnu – olin taolises tunnistusteväljas, kus ideaalseid äritehinguid kuulutati ja loomulikult selles „inimene – Jumal kaubatehingus“ oli inimene alati võitja. Nüüd mõistan, miks palju tollaseid pöördunuid kiiresti ära kadusid. Nende äritehing Jumalaga ei olnud siiski nii suure kasumimarginaaliga olnud, kui nad lootsid. Kui hakati kõnelema Kristuse risti kandmisest, tuli pettumus.

Ka tänapäev kohtun taoliste inimestega – alles mõned ajad tagasi oli mul kurb telefonikõne ühe oma koguduseliikmega, kes enam pikka aega ei olnud kirikus käinud. Ta oli aastaid tagasi usklikuks saanud eduteoloogilises kontekstis, siis mõned aastad tagasi meie kirikuga ühinenud ja alguses tundus, et see osadus on talle suurepäraselt sobiv. Nüüd oli ta aga pikka aega pidanud haiglas olema. Ja nüüd tuli välja, et tema usulises elus puudus koht taolisele kristlaseks olemise tasandile üldse. Te võite juba arvata, kui kurb oli meie vestluse lõpp. Ta kinnitas, et ta küll usub Jumala olemasollu, kuid kõik muu oli talle muutunud mõttetuks. Kardan, et see minu kogemus ei ole mitte ainus, et Eestis on paljudes kirikutes taolisi kristlasi – ja miks? Võibolla seepärast, et nad ei ole kunagi totaalse alla-andmise – tingimusteta kapitulatsiooni armu kogenud. Nad on tulnud kiriku juurde oma usulise arusaamisega ning see nende arusaamine on siis kirikus pöördumise nö läbi teinud.

Kadunud poja tagasitulekus näeme me siin kolme momenti: 1) ta jõuab selgusele, millises olukorras ta on, 2) ta tõuseb ning astub välja sellest olukorrast, kus ta on ja 3) ta tuleb Isa juurde tagasi.

Joachim Jeremias on öelnud, et pöördumine tähendab õppida taas ütlema ABBA (eesti keeles ilmselt ISSI) ning kogu oma lootuse panemist Taevase Isa peale, Isakoju tagasipöördumist ja Isa embusesse langemist.

Mida teeb selles loos Isa – ta ootab. Ja ta ootab aktiivselt. Kui ta näeb oma poega tulemas, teeb ta midagi väga ebaharilikku – ta jookseb talle vastu. Palestiinas oli see tollal mõeldamatu, et täiskasvanud mees jookseb (nii kummaline, kui see tänapäeva kontekstis ka ei kõla!). Seega, see isa teeb midagi täiesti tollasele kultuurarusaamale vastandlikku – oma isaarmastusest tulenevalt.

Isa suudleb teda – see tähendas tollases olukorras ühte olulist asja – andestust. Ja enne kui see poeg oma pika kahetsuskõne saab lõpuni pidada, annab isa talle algse kuue tagasi, sõrmuse sõrme (mitte küll oma meelevalla sõrmuse) ja hakatakse pidutsemiseks ettevalmistusi tegema. Miks? SEST TERVE KÜLA PIDI TEADA SAAMA, et POEG ON TAGASI TULNUD!

Siin tarvitatakse võrdlusi – poeg oli surnud, nüüd on elav. See on tegelikult piibellik terminoloogia selle kohta, mis oli toimunud. Jh 5:24 – „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“.     1 Jh 3:14 – „Me teame, et me oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi.“ 2 Ko 5:17-21 „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Me oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaksmeie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“

Aadam tegi pattu – Jumal sai inimeseks, Jumal suri ristil, et Jumal ja meie võiksime taas koos olla. Ja meie saime lepitusteenistuse! Jumal ei ole sinu peale pahane!

Rooma 5: 17 „Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu. Aga seda kindlamini need, kes saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema kuningana elus selle ühe – Jeesuse Kristuse – kaudu.“

Õigus on kingitus, mida meile antakse. Kadunud poeg ei olnud rüüd väärt – see on kingitus! Jumal ei ole mitte meie peale pahane! Ütle seda! Ütle veelkord – Jumal ei ole meie peale pahane! See ei ole midagi, mida me oleme teinud. Isegi kui me teeme pattu, Jumal ei ole sinu peale pahane! Jumalat sa ei saa šokeerida oma patuga! Kui Jeesus oli ristil, ütles ta – Jumal, miks sa oled mu maha jätnud! Jumal oli Jeesuse peale vihane! Sest Jeesus võttis meie patu enda peale! Jeesus on sinu patu enda peale võtnud! See on hea sõnum – see on evangeelium!

Seoses selle peoga tuuakse nüüd meie ette uus tegelane – teine isa poeg, vanem poeg. Huvitav on näha, et ka nüüd tuleb isal välja minna, et oma pojaga kohtuda, kuid see kohtumine erineb väga eelmisest. Kui kadunud poja esmane sõna oli „Isa“, siis vanema poja esimene sõna pole mitte “isa” vaid etteheitev „vaata!“ Kas pole kummaline, et vanem poeg kirjeldab oma rolli kui sulase oma (see oli ju roll, milleks tegelikult noorem poeg oli end tagasi tulles ette valmistanud).

Susan Ertz oma teoses “Kadunud Poeg” ütleb, et kui noorem vend oli kadunud ihu poolest, siis vähemalt osa ta südamest oli kogu aeg kodus; vanem poeg oli aga ka kadunud poeg, sest vaid ta ihu oli kodus, ta süda oli kuskil kaugel ära. Nii et me võiks ka kahest kadunud pojast siinkohal kõnelda.

Mis on huvitav, on see, kuidas isa püüab ka vanema vennaga osadust taastada. Isale ei ole mitte ükskõik, et vaid noorema venna jaoks pidu teha ja siis vanem vend välja jätta – ei! Aga siin on teistsugust lepitust vaja! Isa pöördumine vanema poja poole sõnaga teknon, mitte hüios näitab seda lähendust, kiindumust, mis on isal oma vanema poja vastu.

Kui noorem vend vajas lepitust isaga, siis vanem vend vajas lepitust oma vennaga.

See tähendamissõna lõpeb teatud mõttes poolikult. Seda on nimetatud selle tähendamissõna juures geniaalseks lõpuks. Meile ei öelda, kas vanem vend läheb sellele noorema poja kojutuleku peole või ei. Miks see nii on? Aga sellepärast, et meie peame tegema otsuse kõik, kas minna sisse või ei! See on sinu ja minu otsus. See rõõmupidu on meile kõikidele valmis pandud – küsimus on selles, kas me tahame seal olla või mitte.

Tihti me kuulame seda kadunud poja lugu ja tunnetame end kui loost väljaspool seisjat. Täna see lugu on taas meid aga puudutamas. Võib olla oled sa eneses taipamas oma elu mõttetust ning vajad lepitust Jumalaga – siis on Isa sind ootamas ning Isa embus ootab sind kadunud poja või tütrena tema juurde täelikus allaandmises tulemist. Võibolla sa ei vaja lepitust Jumalaga, kuid vajad lepitust kaasinimesega. Sel juhul on see sõnumiks Sulle ja ka sel juhul ootab Sind Taevase Isa embus.

See on evangeeliumi sõnum mulle ja sulle täna õhtul. Kas me võtame vastu selle? Kui tuleme Kristuse Ihu ja vere osadusse kristlastena, kes võime taas Jeesuse vastu võtta. Kui sa pole ristitud, siis võime peale armulauda – kuhu tulevad ristitud kristlased – sinuga koos palvetada. Täna on õnnistuse päev sinule – igal juhul. Sest Jumal armastab sind!

„Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42).

Püsime meiegi! Üheskoos! Sina ja mina!

Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.