Jutlus 10.07.2009
Dr Heigo Ritsbek

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Aamen.

Loen Jumala Sõna Apostlite tegude raamatust (13:2):
„Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage mulle Barnabas ja Paulus tööle, milleks Ma olen nad kutsunud!“ Algkeeles — leitorgonton, ehk -  kui nad liturgiat pidasid.

Konvergentsiliikumise sakramentaalset voolu me näeme Jumala kui Looja tegevuses. Jumal loob korra ja tegutseb selles korras. Kui loeme Apostellikku Usutunnistust, alustame me sõnadega: „Mina usun Jumalasse Isasse, taeva ja maa Loojasse….“. See maailm suhestub Jumalaga eelkõige kui kõige Loojaga. See tähendab, et loodu on hea. Sest kõik loodu lähtub Jumalast – Jumalast kui Loojast. Loomine on samuti Jumala atribuudiks – loomise läbi me kirjeldame Jumalat. „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd…“ (Ps 19:1). Loomulikult on Jumala ülimaks ilmutuseks meile enda ilmutamine lihakssaamises – inkarnatsioonis, Jumal sai inimeseks. See on tegelikult suurim ime, mis on üldse maailmas toimunud. Mõtle – Jumal sai inimeseks! Ta tuli inimihusse! Ja nüüd on ta meie keskel – mees, kes ühtlasi on inimene ja Jumal. Kuidas on see võimalik? See on jumalik müsteerium – saladus. Ja selles ühtsuses ning ühenduses leiavad vaim ja mateeria oma ülimusliku seose. See on kõige algsem Jumala esmasakrament. Ja siit me mõistame ka, miks Jumal oma armu inimestele jagab just EELKÕIGE sakramentide läbi, eriti ristimise ja armulaua sakramendi kaudu; aga ka konfirmatsiooni, abielu, patukahetsuse, ordinatsiooni ja võidmise sakramendi kaudu. Jumal teeb seda ülimas vaimu ja mateeria ühtsuses, olles ise oma Pojas esmasakramendiks, kui nii tohime öelda.

Seda kõike on inimlikult keerukas mõista. Paar nädalat tagasi kuulasin üht kristlikku raadiosaadet, kus küllaltki tuntud kristlane Eestis mediteeris Kristuse kannatuse teemadel. Ja ta lähenes kogu sellele kannatusloole ära unustades (või teadmata), et on olemas ka õpetus Kirikust – eklesioloogia. Ja et kirikuisa Cyprianus on öelnud, et kui Kirik ei ole sinu ema, siis Jumal ei ole su isa. Ja unustas ära Chalkedoni kirikukogu aastast 451. See armas inimene väitis raadiosaates, et kui Jeesus tuleb Laatsaruse juurde, kes on surnud, siis oma inimlikkuses Ta nutab ja oma jumalikkuses äratab Ta Laatsaruse surnuist üles. Sest nii on ju inimlikult kerge aru saada! On küll. Kuid Jeesus on täielik Jumal ja täielik inimene. Ka täna on altaril kahed küünlad seda meile meenutamas. Jeesus on üks tervik! Ja seda on tõesti raske mõista, kuidas Jumalal on nälg (Jeesus läheb jüngritega läbi viljapõllu) või kuidas Jumalat võib ristipuul ära tappa (sest see tundub ju täielikult võimatu olevat); aga ometi meie Jumal löödi risti. Metodisti kiriku üks rajajatest, anglikaani preester Charles Wesley kirjutas oma pöördumise järel mõni tund hiljem vaimuliku laulu „How Can It Be“ (Kuidas on see võimalik?), kus ta kirjutab sõnad — surematu sureb….. Jumal sureb….. kuidas on see võimalik? Tõepoolest —- inimlikult on seda väga raske mõista, aga seda tõde on õpetanud kristlik Kirik meile 2000 aastat. Ja meil ei jää muud üle kui uskuda!

Kallis vend ja õde! See on sinu ja minu ainus võimalus täna! Sa võtad armulaua ajal karika, sulle öeldakse sõnad „lunastuse karikas, Kristuse veri“ ja sa oled hämmingus….. Kuidas nii? Lõhnab nagu vein, maitseb nagu vein. Mismoodi suudame me reageerida? Mõista? Ei suudagi mingit muud moodi kui uskuda. Sellepärast ütledki sa selle lause peale „lunastuse karikas, Kristuse Veri „ — „Aamen!“ ja jood sellest karikast. Just vahetult enne seda olid sa teinud sama oblaadi saamise puhul. „Taevane roog, Kristuse Ihu“ oli sulle öeldud. Mida vastasid? „Aamen!“ Me ei suuda midagi enamat ega rohkemat öelda — selle fraasiga „Aamen!“ jaatame me lihtsalt usus jumalikku müsteeriumi. Me ei saa sellest aru, kuid me usume. Sest Jeesus on seda käskinud meil teha, et meil võiks olla igavene elu!

Kui me tuleme evangelikaalse või karismaatilise jumalateenistuse juurde ilma sakramentaalsuseta, siis mida me eelkõige näeme? Subjektiivsust ja individualismi. Kristlik kogemus saab muudetud kogemuseks minu jaoks. Me räägime siis millest? Mida Jumal minule tähendab. Mida see teenistus minule andis või pakkus.

Liturgilises jumalateenistuses on rõhuasetus objektiivsusel ja korporatiivsusel. Kui me ülistame Jumalat, siis mitte eelkõige seepärast, et siis Jumal õnnistab meid, kui me Teda varem oleme ülistanud; vaid me ülistame Jumalat selle pärast, Kes Jumal on! Ta on väärt meie au! Jumal on meid loonud Tema kiitmiseks ja austamiseks! On öeldud, et inimese õigeks definitsiooniks oleks mitte homo sapiens, vaid homo adorans; mitte mõtlev inimene, vaid ülistav inimene.

Toon kaks tõestisündinud näidet, mis on eriliselt kummalised või isegi jaburad. Kunagi kõneles üks tuttav IT-mees, kes arvuteid kodudesse üles seadis, kuidas ühe rikkuri kodusse sai arvuti ja kuvar ja printer üles pandud. Majaproua juhendas täpselt, mis nurga all need asjad kõik töölaual pidid olema, millist kuvaripilti panna jne. Kui printer kuidagi oma juhtmega ei saanud olla kohas, kus proua soovis, ütles ta – ah las olla, võtame selle juhtme lihtsalt ära! Kui mu sõbrast arvutimees oli siis hämmingus, vastas daam — ahh, ega ma seda arvutit ei hakka ju ometi kasutama, ilus kui ta siin laual on ja külalised näevad ka, et see meil on! Osta arvuti ja mitte seda kasutada!

Teine lugu on mehest, kes tahtis oma naabrit nö kõiges „üle lüüa“. Ta pidi ikka paremat autot omama. Selle autoga ta ei sõitnud, see seisis maja ees. Mõnikord küll pandi automootor tööle. Seda autot pesti ja puhastati. Aga ta ülesanne oli seista uhkelt maja ees. Ja uue mudeli väljatuleku puhul oli taas seal uus auto.

Ka meie jumalateenistus võib olla selline. Me küll tuleme kokku ja teeme midagi, kuid mitte kui Jumala poolt loodud Jumalat ülistavad inimesed. Ja me kuuleme huvitavaid teooriaid kirikust kui bensiinijaamast, kus tankimas käiakse või kohast, kus me saame õnnistatud. Tuleme kokku selleks —- et saada!

Me ei saa trinitaarselt Jumalat ülistada kristomonistlikus (st tähendab ainult Kristusekeskses) või pneumatomonistlikus (st ainult Püha Vaimu keskses) olemises! Brrrr. Mida see tähendab? Et Kolmainsusest on ainult meie fookuses Poeg või ainult Püha Vaim. Me teenime Isa Poja läbi Pühas Vaimus!

Tihti on küsimus selles, mida siis ikka meie ise teeme ja otsustame? Aga mina ei olnud ju osaline! Aga mina väikese lapsena ei andnud oma nõusolekut ristimiseks! Minu kallal tarvitati vägivalda!

Kui olin 7-aastane, istusin ühel päikesepaiselisel päeval trepi kõrval ja isa ütles, et viib minu kooli. Mäletan, et olin nii selle vastu. Ütlesin, et enne suren, kui kooli lähen. Mida minu isa tegi? Ütles, et jaa — laps ei soovi, arvestame sellega ning esimesse klassi ta ei lähe. Ei! Ei! Isa võttis mu käest kinni ja vedas mu üles ja viis mu kooli. Olen ma isa peale pahane? Absoluutselt mitte! Olen talle tänulik.

Kas toimub meie elus ainult see, millest me aru saame ja mida me mõistame? Loomulikult mitte. Kui palju on seda, millest me üldse aru ei saa ja ometi jaatame seda!

Meie Isa palves on öeldud sõnad, mida ka meie palvetame „sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal“.

See palve esitab meile dilemma. Kui Jumal teab kõike, mis on tulemas, mis mõte on talle öelda seda, mida Ta juba niikuinii teab? Kord olevat üks daam Šotimaal palvetanud: Jumal, see juhtus just nüüd, kindlasti ei ole Sa veel sellest kuulnud! (Ei ole päris teada, kas see daam teatas seda kogudusele või Jumalale tegelikult!). Loomulikult oli Jumal sellest juba teadlik!

Ära kunagi palveta Jumala poole nii: Jumal, ole hea, tee seda nii ja nii ja nii ja niimoodi ja niimooodi. Kas Jumal siis pöördub ja ütleb: Millised fantastilised ideed….. inglid, kas te kuulsite seda?

Miks siis üldse palvetada? Miks on palve oluline? Mõte on selles, et me võime lubada Jumala sisse või jätta Jumala välja.

Jumal EI OLE KAOTANUD KONTROLLI, Ta on suveräänne ja saab nii alati ja igavesti olema! Aga ta on andnud inimestele korralduse valitseda maa üle. Selle korralduse andis Jumal Aadamale. Ja siis tuli pattulangemine. Miks on saatan selle maailma vürst? Mitte sellepärast, et ta on Jumala võitnud, vaid et ta on inimese võitnud! Võitnud inimese, kellele Jumal andis ülesande valitseda maa üle!

Jumal ei kukkunud läbi, inimene kukkus läbi!

Me anname Jumalale oma avatuse – me avame võimaluse Jumalale. Me ei suuda Jumalat panna tegema seda, mida Ta ei taha teha, kuid me võime küll takistada Jumalat tegemast seda, mida Ta tahab teha!!!

Iga inimene on täna õhtul siin nii lähedal Jumalale, kui ta tahab Jumalale lähedal olla. Sakramentaalsus on selles, et me ei saa panna Jumalat tegutsema nii, nagu meie tahame, kuid võime olla avatud Talle, et Ta võiks nii tegutseda, nagu Tema tahab! Tahab oma püha armulauasakramendi kaudu! Nii palju, kui me lubame — nii palju Jumal tegutseb. Jumal tegutseb oma rahva läbi ja kus ta rahvas tegutseb vastavalt Jumala tahtele, tegutseb ka Jumal.

Palve iseenesest ei ole võimas. Ei. Ainult Jumal on võimas!

Kui teil on siduriga auto, siis te teate, mida sidur teeb. Te lasete siduri vabaks ….. ja te sõidate 10 km tunnis…..taas sidur vabaks…..20 km tunnis…..taas sidur vabaks…..40 km tunnis jne …… 80 km tunnis, 100 km tunnis. Mis me ütleme — vau! VÕIMAS SIDUR! VAATA MIS TEEB! EI!!! Sidur pole võimas, mootor on võimas! Sidur lihtsalt võimaldab seda mootori võimsust auto ratastele edasi anda!

Palve ei ole võimas! Me ei saa palvest fetišit teha. Ei! AINULT JUMAL ON VÕIMAS!! Aga ta on otsustanud töötada meie kaudu — sinu ja minu kaudu!
Matt 16:19 on huvitav tekst: „mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas“. Matt 18:18 on sarnane tekst.

Vaadake — initsiatiiv on selles, mis toimub maa peal!!! Mida te iganes kinni seote maa peal, on kinni seotud ka taevas! Ei ole vastupidi öeldud! Kuid siin on kreeka keeles aeg, mida eesti keeles ei ole —- siin on tuleviku aeg ja samas ometi kinnitab see midagi, mis on juba kavatsetud. Mitte — „saab kinni seotud ka taevas“ vaid „on kinni seotud ka taevas“. Mida see tähendab? See tähendab seda, et meie tegevus maa peal kinnitab juba taevase plaani, et taevas olev plaan võiks ka maa peal teostuda!

Kui me ristime väikelapsi või täna tuleme üheskoos armulauale, siis see printsiip on väga tähtis! Väga! Täna õhtul me kas võimaldame Jumalal võimsalt armulauasakramendi või võidmise sakramendi kaudu tegutseda meie juures või ei. Me ei pane Jumalat tegutsema! Ei! Süües leivast ja juues karikast ei pane sa Jumalat tegutsema! Aga süües leivast ja juues karikast usus, avad sa tee Jumala võimsale tegutsemisele sinu juures. Mitte sellepärast, et sina midagi väga olulist tegid! Vaid et Jumal seda teeb, mida sa Tal teha võimaldad! Initsiatiiv on Jumala käes, mitte Sinu käes!

Liturgias me palvetame „Issand halasta meie peale!“ või „Kuule meie palvet, Oo, Issand“. Miks mitte mina, vaid meie? Sest me teenime Jumalat koos! Korporatiivselt! Üheskoos! Ja loomulikult on konvergentsiliikumises, kus kõik kolm jõge üheskoos voolavad: litrgilis/sakramentaalne, evangelikaalne ja karismaatiline — koht ka kahel viimasel. Korporatiivsus karismaatikas on kasvõi üheskoos keeltes palvetamises, üheskoos ülistuslaulude laulmises!

Et olla tõeliselt osalev apostellikus Kirikus peame me tundma liturgiat, et tunda ka sakramente. Kuidas õpime liturgiat? Liturgias osalemise kaudu! Tihti ma vastan Harkujärve kirikusse tulnutele, kes soovivad teada, miks see on nii või naa meie jumalateenistuses, meie liturgias: tule järgmised viis pühapäeva kirikusse ja vaata. Ja siis olen valmis vastama kõikidele su küsimustele! Tavaliselt on need küsimused kõik selle viie pühapäeva järel kadunud või ainult üksikud küsimused on alles jäänud!

Sakramentaalsus on ka see, et me elame välja seda, mida me siin üheskoos teeme! Võtame tõsiselt! Kui missa lõpul öeldakse: „Minge kõike maailma, rõõmutsedes Püha Vaimu väes!“ — kas läheme ja kas rõõmutseme?

Tegelikkuses elame me kristlikus elus välja ju seda kõike, mida Jumal on meile andnud ristimises. Ning loomulikult ei ole siin mingit maagiat ning meist enestest sõltub ka väga palju. Kuid sakramentaalsuses on proportsioonid paigas. Kui tahan lennukiga Londonisse jõuda, on äärmiselt oluline, et mina astuksin lennukisse. Ilma lennukisse astumata ei jõua ma Londonisse. Tõsi. Kuid minu lennukisse astumine ei vii mind veel Londonisse. Kui õhtul lennuki angaaris olles astun ma lennukisse, ei jõua enne hommikut ma kuhugi. Ikka olen samas angaaris. Aga kui see lennuk lendab Londonisse, vat siis on tõesti oluline sinna peale astuda. Aga Londonisse jõudnuna ära uhkusta – vaat, mina astusin lennukisse. Mina jõudsin Londonisse. See on küll tõsi, kuid olulisim on see, et lennuk su kohale toimetas.

Ka täna on oluline, millisena tuled Issanda lauale. Millisena võtad vastu sakramendi. Väga tähtis. Kuid see on sinu jaoks - minu näidet kasutades - vaid Londonisse sõitvasse lennukisse asumine. Londonisse viib sind lennuk. Kristuse õnnistuse ning taevase roa annab sulle Kolmainus Jumal. Ja mõtle – kasutades meiesuguseid tavalisi inimesi selle kõige sinuni toomiseks!

Püha Augustinus ütles, et sakrament on väline märk sisemisest armust. Ole sa täna see, kes välise märgi abil võid võimsa sisemise armu vastu võtta. Siis oled sa tõepoolest elamas Kirikus, mis on apostellik. Ja sina võid olla kõndimas apostlite radadel.

„Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42).

Püsime meiegi! Üheskoos! Sina ja mina!

Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.