Ettekanne 11.07.2009

Dr Heigo Ritsbek

Karismaatiline Episkopaalkirik on osa ülemaailmsest liikumisest, mida nimetatakse konvergentsiliikumiseks. See mõistab apostellikku Kirikut nii liturgilis/sakramentaalse, evangelikaalse kui ka karismaatilise Kirikuna.

Kui me rõhutame Jumala Isa tegutsemist loomises ning korra tagamises, Jumala Poja – Jeesuse Kristuse tegutsemist nii lunastuses kui ka Päästmises ja Jumala Püha Vaimu tegutsemist meie keskel — Kiriku keskel — väga intiimselt ja imeliselt, siis ma arvan, et me juba märkasime selles kõiges eelöeldus võimsalt Kolmainsust – Triniteeti. Selles trinitaarses teoloogilises osaduses elas ja õpetas varakirik, mida me võime ka nimetada apostellikuks Kirikuks ning see on olnud nii Kristuse Kirikule omane kõik 2000 aastat.

Milles on siis nüüd küsimus? Või noortepäraselt – milles on point? Asi on selles, et tänapäeva kristlus käsitleb tihti usuelu kui Rootsi lauda – me kõik teeme õige valiku sealt ja võtame seda, mida peame õigeks või vajalikuks. Ja kõik saame ilusti kõhu täis.

Jumalateenistuse puhul oleks see nii, et vastavalt meie kalduvustele, huvidele, kultuurile ja muule valime me kas liturgilise või vabakirikliku jumalateenistuse. Aga kas see on nii?

Liturgilist jumalateenistust me jaatame seepärast, et liturgilises jumalateenistuses liituvad kokku imeliselt üheks tervikuks mitte ainult abstraktne trinitaarne teoloogia, vaid samuti reaalsus: selles liturgilises tselebratsioonis ühendab liturgia Sõna — Jeesuse Kristuse— sakramendiga (Jumala Isaga) …. tehes seda Püha Vaimu väes. Sest just liturgias leiab Kolmainu Jumala tegutsemine oma erilise väljenduse. Konvergentsiteoloogia on liturgiline teoloogia. Teisiti ei saa see lihtsalt olla. Ja liturgiline teoloogia on konvergentsiteoloogia praktiseerimine. Kuidas me oma apostellikku usku saame praktiseerida? Liturgilises jumalateenistuses. Muud võimalust ei ole. Käesolevas ettekandes püüan teile seda näidata, et just ainult nii on võimalik tõelist Kolmainsuslikku või trinitaarset jumalateenistust pidada.

Nagu juba mainisin, näeb osa kristlaskonda liturgiat kui ühte valikuvõimalust või siis teatud kristlaste nö arusaama jumalateenistusest kui sellisest. Kogu lugupidamise juures teatud konfessioonide vastu peame me siiski tõdema olulist asja, ja seda koos koos apostelliku Kirikuga, et väljaspool liturgilist jumalateenistust pole võimalust trinitaarsele jumalateenistusele!

Liturgias on jumaliku ühtsuse allikaks Isa. Ja ma rõhutaksin seda väidet väga. See on oluline! Liturgia juhatab alati ja kõiges meie tähelepanu Isale. Temas on ühendatud Poeg ja Püha Vaim. Liturgilises tselebratsioonis leiavad seega nii evangelikaalne kui ka karismaatiline osa oma tähenduse just sellises ühenduses – Poeg ja Püha Vaim on kokku seotud Isaga, kellest lähtub kõik. Teoloogilise täpsuse ja teoloogilise korrektsuse puudumine mitmetes tänapäeva karismaatilistes ja evangelikaalsetes kirikutes tuleneb just sellest, et neil puudub põhjapanev eklesioloogia ehk õpetus kirikust, mida ka nende oma teoloogid teatud mõttes tunnistavad. Näiteks dr Peter Kuzmic on öelnud, et evangelikaalide suurim nõrkus on just eklesioloogias. Ja eklesioloogiat ei ole seal seepärast, et seal pole liturgiat, mis kujundaks kiriklikku elu ja jumalateenistust. Vaatasin internetist ühte kristlikku foorumit alles hiljuti, kus väga teravalt teatud sakramentaalseid seisukohti rünnati, võiks isegi öelda, et lausa mõnitati nende üle. Ja siis ahaa-momendina äkki ma taipasin: igaüks esitab siin nö omaenda seisukohta, miks miski peaks nii või naa olema. Mitte ükski – rõhutan veelkord – mitte ükski kommentaator ei kasutanud termineid „Kiriku seisukoht“ või „Kirikuloolisest seisukohast lähtudes“. Kõik kirjutasid nii, nagu oleks Uus Testament eile õhtul kuldsetel lehtedel inglite poolt taevast alla toodud nende seisukohtade esitajate arvutite kõrvale. Me peame seda väga oluliselt tõdema, et nii see siiski ei ole. Eklesioloogia ja liturgia on lahutamatult seotud. Ning koos sellega ühendakse see kokku evangelikaalse ja karismaatilise jõevooluga. Ükskõik millisest lähtepunktist me ka ei vaataks — klassikaline liturgia on alati Püha Kolmainsust praktiseeriv liturgia!

Kirikuisa püha Ireneus kirjutas, et meie pühitsus on Kiriku armuvahendite kaudu, sakramentide kaudu: “Me saame oma usu Kirikult ja hoiame seda kindlalt, ja see on kui suur varandus imelisse anumasse pandud, pidevalt Jumala Vaimu kaudu uut värskust saamas ja tuues esile uuendumise selles anumas, kus ta on. See Jumala kingitus on Kiriku kätte usaldatud, nii nagu eluõhk sai inimessesse Jumala poolt puhutud, et kõik Kiriku liikmed võiksid elavaks saada. … Kus on Kirik, seal on ka Jumala Vaim ja kus on Jumala Vaim seal on ka Kirik. Kirik on tõde ja kes ei ole Kirikus, neil puudub tõde – nad ei saa seda kui emapiima vastu võtta Kiriku kui ema käest. Samuti ei voola neisse eluvesi Jeesuse Kristuse käest.” Kas panite tähele – kogu aeg kordub termin „Kirik“ – eklesioloogia on oluline! Kahjuks tänapäeval ei ole see paraku aga kõikjal nii. Ja sellega koos teeme me seda (nagu keegi väljendas tabavalt), et paavsti arvamuse naerualuseks tegemise järel võtame me kõik ise paavsti rolli ja hakkame ilmeksimatult piibellikku tõde õpetama!

Alles hiljuti diskuteeriti ühes vabakiriklikus listis ristimise olemuse üle ja suur osa seisukohti olid taolised: „aga minu Piibel ütleb nii“, „aga minu arusaamine on selline“, „aga mina saan Piiblist nii aru“, „aga minu Piiblis seda ei ole“ jne. Ehk teisisõnu – ülim individualism pühakirja mõistmisel ja seletamisel.

Kogu kristlik traditsioon tunnistab seda, et jumalik ilmutus on oma olemuselt trinitaarne. See ei ole kristomonistlik (ehk siis ainult Kristusekeskne); see ei ole pneumatomonistlik (ehk siis mitte ainult Püha Vaimu keskne). Jumalik ilmutus saab alguse ühest tõelisest Iisraeli Jumalast, kelle ustavus oma rahvaga lepinguosaduses olla kulmineerub Jeesuse Kristuse tulekuga („kui aeg täis sai“) ja Püha Vaimu läkitamisega („kui nelipühapäev kätte jõudis“ – täielikult saabus või tuli – sumplerousthai kr k). Need kaks läkitamist omavad väga olulist kohta lunastusloos. Nad on väga olulise tähendusega trinitaarses narratiivis. Püha Vaimu tulemine, kes saab Jumala rahva keskel olema, on vastuseks jumalarahva palvele. „Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: Abba! Isa!“ (Gl 4:6). See vastus, mis hüüab Jumalat Isaks (Paternoster), on tegelikult kristliku jumalateenistuse alus!

Me võiksime kristlikku jumalateenistust defineerida kui Vaimust inspireeritud Kiriku vastust Kolmainu Jumala ilmutusele, milles ülistus ja kiitus ja austus antakse Isale Poja läbi Pühas Vaimus.

Selle kõige aluseks on loomulikult mõistmine, kes Jumal tegelikult on. Seega see algteoloogia (theologia prima) leiab oma olemuse just liturgilises tselebratsioonis ning seetõttu võime nõustuda ortodoksteoloogi Alexander Schmemanni ütlusega, et liturgia on „Kiriku trinitaarse usu avalikukssaamine“. Ja kus mujal me võiksimegi näha Kiriku trinitaarset usku kui ühises jumalateenistuses – liturgias?

Liturgias me elame välja trinitaarset teoloogiat, milles meid tuuakse elulisse ühendusse Isaga Poja läbi Pühas Vaimus. Ja seepärast ongi liturgia – peabki ju olema! – trinitaarne. Nii doksoloogia ehk siis Jumala ülistus ja kiitus („Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule“) või Gloria Patri toovad selle imeliselt ka esile. Idaliturgiates on isegi seda trinitaarset mõõdet enam võimalik kogeda. Ka meie kiriku liturgia algab võimsa trinitaarse lähtepunktiga. Juhtiva liturgi avalausele: „Õnnistatud olgu Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim“ vastab kogudus: „Ja õnnistatud olgu Tema kuningriik nüüd ikka ja igavesti. Aamen.“ Panite tähele – meie liturgia kõige esimene lause on trinitaarne! Me alustame Kolmainu Jumalaga! Mitte Kristusega ainult, mitte Püha Vaimuga ainult, vaid Kolmainu Jumalaga! Trinitaarne on loomulikult ka õnnistamine jumalateenistuse lõpus. Gloria on liturgias oma olemuselt võimsalt trinitaarne. Trintaarsus tuleb aga eriliselt esile armulauapalvetes. See algab palvega Isa poole, seejärel me meenutame võimsalt Poja lunastustööd ja lõpeks epikleespalves leiva ja veini kohal palvetame me Püha Vaimu poole, kes teeb need annid meile Kristuse Ihuks ja Vereks. Ja eukaristi doksoloogia toob taas selle jälle imeliselt kokku trinitaarses täiuslikkuses: „Tema läbi ja koos Temaga ja Temas (st Kristuses) on Püha Vaimu ühtsuses kõik au ja hiilgus Sinu, Kõigeväeline Isa, nüüd ikka ja igavesti“.

Kolmainsuse kolm isikut on ontoloogiliselt ehk olemuslikult korrastatult meile esitatud. Idakirik nimetab seda „Isa ainualgsuseks“ (monarchia), st et nii Poeg kui ka Püha Vaim lähtuvad Isast. See esitab meile uustestamentliku arusaama, kus Jumal Isa ainsana nimetatakse pidevalt eksipliitselt (või täiesti selgelt piiritletult) Jumalaks ja Ta on alati initsiaator, Poja ja Püha Vaimu läkitaja. Nii nagu ortodoksteoloog Zizioulus ütleb: „siin näeme selgesti liikumist isikulise intsiatiiviga. Mitte Kolm ei liigu isikutena osaduses, vaid Isa liigub sellesse kolmesusse“.

Konvergentsiteoloogia seisukohast on Isa ainualgsuse printsiip oluline seetõttu, miks liturgia peab looma aluse evangelikaalse ja karismaatilise kirikuelu dimensiooni tarbeks. Teisisõnu, nii nagu Isa on „allikaks“, kellest lähtuvad Poja ja Püha Vaimu isik, nii ei saa ei evangelikaalne ega karismaatiline vool eksisteerida omaette või isesseisvalt lahus liturgilisest/sakramentaalsest. See tähendab – meie jumalateenistuse ülimaks fookuseks on Jumal Isa. Ma arvan, et see on väide, mida me peame endale väga selgelt ja kindlalt teadvustama. Taas ma kordan – liturgias me teenime Isa Poja läbi Pühas Vaimus! On ju imeline kooskõla!

Paljud tänapäeva teoloogid on sellest Isa ainualgsuse kontseptsioonist aga loobunud. Nad tahavad pigem kõnelda samaaegsest Jumala Kolmainsuse Kolme Isiku tulekust, seoses sellega luues arusaama Kolmainsuse Kolme Isiku vastastikusest päritolust. Üks Jumal on seega eelkõige kolme Isiku ühtsuses. Ehk teisisõnu – ülimaks reaalsuseks saab suhe. Miks on see problemaatiline? Sest taolises arusaamas kaob ära kristliku jumalateenistuse – kristliku liturgia – olemuse mõistmine. Kui juudid ja kristlased palvetavad ühe Jumala poole, siis nad ei palveta mitte „substantsi“ või „suhteosaduse“ poole, vaid ISIKU poole, kelleks on liturgias Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. See on selgesti arusaadav ja nähtav iidsetest liturgiatest, kus doksoloogiates ülistatakse Isa Poja läbi Pühas Vaimus.

Alles palju hiljem kui varakiriku aegadel, kui oli tekkinud vajadus võitluseks ariaanluse vastu (kes eitasid Jeesuse jumalikkust), tekib uus doksoloogiline ehk ülistuslik vormel – „Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule“. Nagu öeldud, on algselt aga varakirikus ehk apostellikus Kirikus kõik palved, kaasa arvatud eukaristipalved, suunatud Jumalale Isale, kes läkitas oma Poja ja epikleespalves Jumalale Isale, kes läkitab Püha Vaimu.

Kui Jumal Isa on allikaks Kolmainu Jumala ühtsusele, siis Püha Vaim loob selle ühtsuse. Püha Vaim on selleks imeliseks armastuse sidemeks oma Isikus Isa ja Poja vahel; aga ka imelise armastuse sidemeks Jumala ja Kiriku vahel. Seepärast on ajaloos kogu aeg rõhutatud Püha Vaimu tööd seoses Kirikuga.

Seda kõike eelöeldut on kergesti näha usutunnistusest, kus kolmandas osas me ütleme: „Ma usun Pühasse Vaimusse, püha katoolset Kirikut, pühade osadust…“. Meile on teada varastest ristimisliturgiatest, kus katekumeenidele esitati ristimise eel küsimus vormelina: „Kas sa usud Pühasse Vaimusse pühas Kirikus?“ Võrreldes Rooma missakaanonit Hippolytuse armulaualiturgiaga näeme me seda sidet Püha Vaimu ja Kiriku vahel. Kui Rooma kaanonis öeldakse: „Tema läbi, koos Temaga ja Temas kuulugu kõik au ja hiilgus Sulle Jumal, Kõigeväeline Isa Püha Vaimu ühtsuses“, siis Hippolytuse armulauakaanonis on sõnad: “Tema läbi olgu auhiilgus ja au Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule Sinu pühas Kirikus  - nüüd, ikka ja igavesti“. Panite tähele — kus Rooma missakaanon ütleb „Püha Vaimu ühtsuses“ on Hippolytusel „Sinu pühas Kirikus“. Kirik on seega kohaks, kus Püha Vaimu Isiku eriline isikulisus esile tuleb!

Protestantism on püüdnud sellest eelpoolmainitud sideme rõhutamisest hoiduda kartuses, et see võib meid juhtida Kiriku erilise Püha Vaimu omamise doktriinidele või õpetustele. Reformatsiooni ajal olid taolised kartused ilmselt ka arusaadavad keskaja Kiriku tegevust ja entusiastide tegevust silmas pidades. On öeldud, et Rooma Katoliku Kiriku eklesioloogia on fokuseeritud olnud institutsionaalsele kirikuelule, hierarhiliselt eriliselt selle Kiriku peale maa peal – paavstile. Idakiriku kohta aga nii öelda ei saa. Kirik peab pidevalt tunnistama Vaimuga täitumise vajadust. Nikos Nissiotis nimetab seda „katkematu nelipüha“ vastuvõtmise olukorraks. Ja Nissiotise järgi on just seetõttu nii, et epikleespalve on ortodoksliturgias ainsaks kohaks, kus kogudus põlvitab. Seega on liturgia pneumatoloogiliselt oma kohale asetatud.

Seda peaks ilmselt tähele panema liturgias eriliselt seepärast, et me ei võtaks liturgiat kui midagi objektiivset või antut. Või teisisõnu – et me saaksime arusaama, et liturgia ise kannab meid. Ei. Nii see ei ole. Kirik on tuginemas täielikult Püha Vaimu tööle ja kõik igavikulise väärtusega saab tehtud Jumala Kuningriigi jaoks üksnes Püha Vaimu töö kaudu. Siinkohal saab meid ka varajane 20. sajandi alguse nelipühaliikumine õpetada. See sai alguse ootamisest ja püsivast palvest.

Liturgias annab Püha Vaim meile võime hüüda „Abba“, „Isa“. Püha Vaim loob ühtsuse Kiriku jaoks Isaga ja Pojaga. Leitourgia on „inimeste töö“, ma olen tihti kasutanud ka terminit „talgud“. Aga Püha Vaim on see, Kes seda kõike võimaldab. Ja nii jõuame me imelise paradoksini: liturgia on inimeste töö ja Püha Vaimu töö samal ajal!

Kuidas on see siis, et inimeste töö on Püha Vaimu töö? Me peame mõistma seda, et loomine on lunastatud vaid sedavõrd, kuivõrd Kolmainus Jumal seda inimosadusse toob. Eskatoloogiliseks eesmärgiks ehk meie tulevikku suunatud eesmärgiks on osasaamine osadusest Isaga Poja läbi Pühas Vaimus! Jeesuse Kristuse lihakssaamises, kannatuses, surmas ja ülestõusmises alustas Kolmainus Jumal kogu loodu toomist Jumala osadusse täiesti uuel viisil. See lõpuaeg, mis sai alguse nelipühapäeval, on juba meie keskel „Vaimus“ Jeesuse Kristuse tegutsemise ja Püha Vaimu tegutsemise läbi Kristuse Ihu imelise osaduse läbi.

Püha Vaimu töö vormib seda imelist uut linna — uut polis’t kuhu me Kiriku liikmetena, palverändritena, kõik teel oleme. Püha Vaim loob uusi asju – aga need uued asjad tuginevad iidsetele ja vanadele dogmadele. Need uued asjad ei ole kunagi vastuolus vanade dogmadega. Püha Vaim teeb elavaks iidse traditsiooni. Nagu teoloog Lossky ütleb, on traditsioon ei ole midagi muud kui „Kiriku elu Pühas Vaimus“. Seda protsessi kirjeldab ka Apostlite tegude raamat (15:28): „sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks….“. Seega oli Püha Vaimu töö väga seotud kirikukogude otsustega!

Ajalooliselt on protestantism näinud Püha Vaimu töös ja inimeste töös midagi, mis üksteist peaksid välistama. Seda näitab meile ka pikka aega kestnud vaidlus arminianismi ja kalvinismi vahel. Et enam jumalikku tegutsemist tähendab vähem inimlikku tegutsemist või vastupidi — tulemuseks peaks olema mingisugune kummaline pariteet. Ja tulemuseks ongi see, et sakramentaalteoloogiat on nii raske luua! Tegelikkuses saame me alles siis sakramentaalteoloogiat luua, kui loobume sellisest poolitamisest ning anname täieliku väärtuse ja tähenduse nii Jumala Püha Vaimu tööle kui ka inimeste tööle.

Liturgias Jumalat Kolmainu Jumalana teenides saame me sellisteks inimesteks, millistena Jumal meid näha tahab. Ainult kui Kirik on liturgia kaudu kuju saanud, võib ta olla valguseks maailmale ja võib jätkata Kolmainu Jumala missiooni. Olla võimsalt vastu igasugustele „ajavaimudele“ ning julgelt kuulutada maailmale evangeeliumi Jeesusest Kristusest Püha Vaimu väes. Jumalateenistuses saame me kristlastena oma identiteedi, motivatsiooni, inspiratsiooni ja entusiasmi – nii isikliku kui kollektiivse. Liturgias peaksid kõik kolm jõge koos voolama: sakramentaalne, evangelikaalne ja karismaatiline. Ja liturgia on võtmeks, et tuua need kolm jõge kokku üheks tervikuks. Selle ülesande täitmiseks on vaja rohkem ja rohkem tugevdada liturgilist elu, kultiveerida liturgilist spiritualiteeti. Aidaku meid selleks Kolmainus Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim!