Ülestõusmispühade tekst püha Markuselt on tähelepanuväärne mitmel põhjusel. Kõigepealt – seda pole mitmetes käsikirjades. On arvatud, et see nö elas oma elu Markuse evangeeliumist eraldi, kuid oma meelevalla ja väe tõttu liideti see Markuse evangeeliumiga.

Mis teeb selle evangeelimiloo nii võimsaks? Kõigepealt on juttu sellest, kuidas kolm naist lähevad hauale, et salvida Jeesust. Nad olid vagad naised ja tõelised usuinimesed. Nad ootasid, millal sabatiaeg oli läbi saanud, enne kui laipa salvima minna. Seega nende jaoks olid käsuseadused hingamispäeva kohta palju tähtsamad kui Jeesuse võidmine! Teiseks — neil polnud mingitki ootust Jeesuse ülestõusmisest! Täpselt nii nagu kõik teised Jeesuse järgijad! Tundub, et Ülestõusmise reaalsus oli neile suureks šokkelamuseks, kuigi Jeesus oli enne oma surma rääkinud oma ülestõusmisest, viidates pühakirja tekstidele, mis sellest räägivad. Kui nad jõuavad tühja haua juurde ja näevad inglit, kes neile seletab toimunut, kardavad nad väga. Alati kui inglid inimesi kohtavad, inimesed kardavad! Alati on inglite esmane sõnum – Ärge kartke! Ingli rahustus siin tundub olevat mitte päris pärale jõudnud, sest tekst ütleb, et kartuse pärast ei öelnud nad kellelegi midagi.

See lugu tundub väga realistlik, olete minuga nõus? Meil kõigil võib olla kogemusi, millest me võibolla ei julge rääkida.

Tihti oleme ka meie nagu Maarja Magdaleena, Jaakobuse ema Maarja Saloome. Me kardame.

Pühakiri ütleb, et „Jumala kartus on tarkuse algus“.

Miks me kardame Jumalat? Sest Jumal on armastus! Igaüks, kes on kunagi armastanud, teab seda haavatavust, mida armastus enesega kaasa toob. Kui me armastame, võime me haiget saada! Igaüks, keda on kunagi armastatud, teab mida see kogemus – OLLA ARMASTATUD – enesega kaasa toob. See võtab ära su isiksuse autonoomia, sinu võimaluse egokeskselt elada. Ja mis veel olulisem – enda andmine kellegi armastusse on mitte meie kohus – see pole, mida meid sunnitakse tegema — ei! Seda me teeme, kuna me tahame seda.

Võib olla nõus filosoofidega, kes väidavad, et armastamine ja enda armastada lubamine on kõige suurem risk siin maailmas. Kui lubame ennast armastada, anname oma elu kontrolliõiguse kellegi teise kätte.

Keegi abielumees oli kunagi öelnud: „MA OLEN VASTUTAV KÕIGE EEST JA MA EI KONTROLLI ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI JA SEE ON JUST NII, NAGU MA TAHAN!

Ülestõusmine on Jumala suurim armastuse kink inimkonnale. Kui me selle vastu võtame, loobume me oma õigusest surmale. Me loobume oma elust. Ülestõusmine taastab meile Eedeni aia, kus me olime osaduses Jumalaga ja rõõmsalt hoolitsesime kogu loodu eest. See oli paik, kus polnud pattu ega surma.

Kunagagi küsiti ühelt vastristitud noorelt mehelt – kuidas on nüüd olla ristitud ja olla kristlane? Oled sa erinev? See noormees vastas – Jah! Talt küsiti – kuidas sa seda muutust kirjeldaksid? Ja ta vastas: Enne ei uskunud ma mitte midagi, nüüd usun kuidagi ebalevalt! Aga ma usun, et Jumal selgitab mulle kõiki neid asju, kui ma jätkuvalt lähen edasi usuteed.

Selline lootus on kõikidel, kes tunnistavad oma usku Jeesuse ülestõusmisesse, ükskõik kui ebalev see ka ei oleks!

Ülestõusmisaeg on ajaks, kus meie usk võib kasvada. Keegi meist pole täiuslik. Kõik me oleme patused. Meie usk ei ole täiuslik. Meie kristlik käitumine ei ole täiuslik.

Aga Jumal ei äratanud Jeesust surnuist üles seepärast, et me oleksime juba täiuslikud või saaksime täiuslikeks siin elus. Jumal äratas Jeesuse surnuist üles armastuseaktina meie vastu!

Kui sul on nii suur kartus, et sa ei julge rääkida isegi mitte ülestõusmisest, pea meeles seda, et kõigele vaatamata on Jumalal armastuse kingitus sinu jaoks olemas! Pea meeles, et see sinus olev hirm võib saada tarkuse ja armastuse alguspunktiks. Jumal on teinud väga palju, et meid armastada. Ka meie näeme vaeva, et Jumalat armastada. On ainult üks asi, mis on veel raskem. Haavatavus, mille armastus kaasa toob. AGA AINULT SIIS, KUI ME TÕESTI ARMASTAME.