Kallid kirikulised! Armsad televaatajad!

Oleme Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kirikus mõtlemas sündmustele, mis 2000 aastat tagasi toimusid Jeruusalemmas seoses Jeesuse Kristuse ristilöömisega. See on päev kirikuaastas, mil altarikatted ning kaunistused on kirikust ära võetud ja jumalateenistuses ei toimu protsessioone, Suure Reede jumalateenistusel ei pühitseta armulauda.

Me mõtleme täna sündmustele, mis on kujundanud kogu Läänemaailma elu viimase kahe aastatuhande jooksul. Kristuse rist Kolgata mäel kujutab midagi ääretult olulist. Ja mitte ainult kristlaste jaoks.

Keegi on öelnud, et meie tsivilisatsiooni olemust on kujundanud kolm mäge: Akropolis Ateenas, mis on andnud meile filosoofia ja teadmiste alused; Kapitoolium Roomas, mis on andnud meile õiguse ja poliitika alused ning Kolgata mägi Jeruusalemmas, mis on andnud meile moraali, eetika ning elu mõtte ja tähenduse alused.

Me kuulsime Kristuse kannatuslugu täna ette loetavat. Me oleme kristlastena Kristuse kannatuselugu kuulmas, sest see on meie lugu niisamuti, nagu see on Jeesuse lugu. Me meenutame seda, sest need sündmused on kujundanud meid selleks, kes me oleme - Jumala rahvaks.

See lugu saab elavaks meis ja meie kaudu. Kui me seda kuuleme, ei tuleta see meile meelde üksnes meie patusust, vaid imeliselt võime me kogeda seda, kuivõrd Jumal meid armastab. Sind ja mind.

Rahvahulkade hüüd: „Löö ta risti!“, tuletab meelde vajadust patukahetsuse järele. Järele vaatama, kuidas me oleme oma ristimistõotusi pidanud. Aga samas peame me meeles pidama, et täna on reede ja varsti on käes pühapäev. See lugu ei lõpe reedega. See lugu ei lõpe Jeesuse surmaga ristil. EI!

Püha apostel Paulus ütleb: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga, tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud“ (Rooma 5:10). Ristimisliturgias me ütleme, et me sureme koos Kristusega, et saaksime elavaks Temas.

Kuuldes tänase päeva lugu, esitame me küsimuse – Kuidas Jumal sai kõike seda lubada? Kuidas Jumal lubas oma Pojal surra? Kas tõesti mingisugust muud võimalust ei olnud? Kui me läheme Piibli algusesse ja loeme „Alguses lõi Jumal taevad ja maa“ – siis võibolla me mõistame, kust see lugu tegelikult oma alguse sai. Jumal lõi inimkonna, sest Jumal on Armastus ja Armastus vajab armastamist. Jumal andis inimkonnale kingituse ja selleks on vaba tahe. Jumal lõi meid valikuvabadusega armastada Teda või ei.

Jumala suhe inimkonnaga on kirja pandud Piiblis. Kogu Jumala tegutsemise ajaloos ei võta Jumal inimestelt ära valikuvõimet. Jumal on armastus ja armastus ei ole mitte kunagi sunniviisiline. Jumal armastab inimkonda ja igatseb olla armastuse suhtevahekorras inimkonnaga.

Seda, et inimkond valis lahutatuse Jumalast, nimetatakse patuks. Ja et pattu lepitada, saab Jumal ise inimeseks. Jeesus elas täiusliku inimesena siin maailmas. Kuid ta oli enam kui inimene, ta oli esimene inimene, kes elas täiuslikus suhtes Jumalaga. Jeesus valis Jumala armastamise! Seetõttu on Jeesus ilma patuta. See aga ei meeldinud tolle ajastu maailmale – Iisraeli juhtidele. Ja nii me jõuamegi Suurde Reedesse, tänasesse päeva.

Jumal armastab inimkonda nii palju, et Ta Poeg Jeesus Kristus võtab meie karistuse, meie lahutatuse Jumalast – enda peale. Jeesus taastab meie ühenduse Jumalaga.

Vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorf seisis noore mehena pildi ees, millel oli kujutatud ristilöödud Kristus. Ja pildi all oli tekst: Seda tegin mina sinu eest, mida teed sa minu eest? Krahv Zinzendorf seisis kaua selle pildi ees, ta ei saanud ära minna. See küsimus puudutas teda väga isiklikult. Ja Zinzendorf vastas Kristusele. Vastas Kristuse teenistusse astumisega, vennastekoguduse rajamisega, kus inimesed aadlisoost ja talupoegade hulgast said äkki vendadeks, kus kadusid ära rahvuste ja seisuste piirid.

Meie oleme tänagi Kristuse risti all, sest täna on Suur Reede. Mida teeme me Kristuse risti all? Kas lükkame Jumala anni tagasi või kehitame õlgu ja läheme oma igapäeva-askelduste juurde? Või võtame lunastuse vastu?

Ristisündmuse läbi on Jumal andnud meile andestuse, lunastuse ja igavese elu. Kas võtame selle kingituse vastu? Valik on sinu ja minu. Aamen.