Dr Heigo Ritsbek
Jutlus suvelaagris 19. juulil 2008

Meie laagri teemaks on RISTIMINE. Oleme sellest kõnelnud ja räägime veel. Kui küsiks uuesti – mis on ristimine? Kindlasti võiks sellele küsimusele mitmeid erinevaid vastuseid anda. Katoliku Kiriku katekismuses öeldakse: „vee all ühineb ristitav Kristuse surmaga ning tõuseb koos Temaga veest juba kui „uus loodu“ (2 Ko 5:17). Ristimist nimetatakse ka „uuestisünni pesemise“ ja „Pühas Vaimus uuendamise“ (Tt 3:5) ning „valgustuse“ sakramendiks, sest ristitud inimesed on „valguse lapsed“ (Ef 5:8).“ (Katoliku kiriku katekismuse kompendium, lk 87).

Kui öelda, et ristimine on initsiatsioon Kirikusse ja lepingusse Jumalaga, on see tõepoolest nii – kuid see on umbes sama, kui väita, et Sixtuse kabelis on toimunud maalritööd, nagu ütles meie patriarh Craig Bates.

Ristimises me saame millestki täiesti üle võetud ja me oleme millestki täiesti loobunud. Mõned meie vennad ja õed teistest konfessioonidest rõhutavad ristimisetalituses inimese täielikku vee alla kastmist. Aga Piibel näitab meile, et see täielik ülevõtmine ristimises ei ole mitte vee hulga küsimuses või küsimuses kui palju meile vett peale kallati –nii nagu Pühas Armulauas ei ole Kristuse Ihu ja Vere vastuvõtmine mitte selles kui suure tüki oblaadist me suhu panime või kui suure sõõmu karikast jõime. Ei! Galaatia kirjas 2: 20 kõneleb Püha Apostel ristimises toimuva täieliku ülevõtmise tulemusest: „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“

Jeesuse Kristuse lihakssaamine – inkarnatsioon, on selles, et jumalik sai inimlikuks, et inimlik võiks võtta endasse jumaliku. Või kasutades ristimise sõnavara võime me öelda, et Jeesus võttis ristimises endasse täielikult inimlikkuse – olla inimene selle sõna kõige täielikumas mõttes, kuid ometi ilma patuta. Jeesus astus Jordani jõe mudastesse voogudesse ja tegi need puhtaks, et meie, kes me oleme patused võiksime astuda ristimisvette ja saada puhtaks. Ristimises saame me osa Kristuse elust, surmast ja ülestõusmisest. Ma rõhutan veel — ristimises saame me osa Kristuse elust, surmast ja ülestõusmisest!

Liiga tihti me tegeleme sellega, et rõhutame üle ristimise funktsionaalset osa — ristimises öeldud tõotusi. Jah, need tõotused on tõesti olulised – isegi väga olulised, kuid ratsionalismijärgse ajastu inimestena on meil kalduvus liialdada kõige intellektuaalselt arusaadavaga, kõige sellega mida pragmatistlik elukäsitlus meie ette asetab.

Kui me räägime ristimisest, siis me lähtepunkt on eklesioloogiline – me lähtume Kirikust. Nii nagu ei saa kedagi lihtsalt nö ära ristida, vaid ristimise kaudu oleme me kristliku Kiriku liikmed, nii ei saa me pühast ristimisest kõnelda mitte millestki muust lähtudes, kui Kristuse Kirikust.

Kui me räägime Kirikust, kasutame me sama keelt mida Kirik on kasutanud ja kasutab. Kristliku Kiriku algusaegadel oli väga tähtsal kohal apostellik pärimus. Ortodokskirik peab praegugi pühakirja selle osaks ning õigeusklikul on tihti raske vastata ptrotestantlikule küsimusele a la „ aga kuidas selles küsimuses on teie piibellik seisukoht?“. Nad pigem vastavad, milline on apostellik pärimus selles küsimuses. Teisalt, kui me eeldame, et esimestel sajanditel oli varakirik täiesti ühtne kõiges, siis taolise seisukohaga võib ju piiblikoolis kirikulugu seletada, kuid tegelikkuses on Kristuse Kirikus alati erinevused olnud. Kuidas on see ühisosa siis leitud? Selleks on esimese 1000 aasta jooksul tunnistanud kõik kristlased usu ja õpetuse alusena esimest seitset kirikukogu. See tähendab, et apostellik pärimus on normatiivne meie jaoks. Ka meie Karismaatiline Episkopaalkirik on algusest peale toetunud printsiibile: „põhiasjades ühtsus, kõrvalasjades erinevused, kõigis asjus armastus“.

Nagu mainisime, on ristimine sissepääs Jeesusesse Kristusesse või osasaamine Jeesusest Kristusest. Seda saab teha ainult Püha Vaim! Seega taaskord kriipsutame me alla ristimise rõhuasetust – see on Jumala tegu. RISTIMINE ON JUMALA TEGU! Jumal on teinud ja teeb midagi sinu ja minu juures. Ristimises saame me osaks Kristuse Kirikust (muide, me ei risti mitte kunagi ja mitte mingil juhul ühtegi inimest Karismaatilisse Episkopaalkirikusse, sest see on võimatu ja nonsess). Kristuse Kirik jääb selleks niikaua, kuni ta on Kristuse tabernaakel ja tõeline paik, kus Jeesus Kristus on – seepärast ei olegi lunastust väljaspool Kirikut. Seega ka ristimine ja kogu kristlik elu lähtub Jeesusest Kristusest.

Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“(Mk 10:38-39). Mida see meile ütleb? See tähendab — kuidas olla Jeesuse jünger, Tema õpilane. See ei ole kerge. Tihti on see keeruline. Seda jutlust ette valmistades sain emaili ühelt Stefanose koguduse liikmelt, keda pikemat aega olen püüdnud aidata kirikusse tagasi tulemast, see inimene sai piiskopi poolt kunagi konfirmeeritud, andis konfirmatsioonis oma tõotused, on ristitud, kuid nüüd ta kirjutas, tsiteerin „pühapäeviti ma puhkan….selle eest teen viis päeva nädlas tööd“. Ja ta ei soovi olla enam kirikuosaduses. Tuleb tuttav ette või? — vabandused a la ostsin põllu, lähen härgi kaema jne. Ristimine – mu sõbrad! — on kutse surmale ja ülestõusmisele! Püha Apostel Paulus kirjutab Rooma kirjas: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus“ (Ro 6:4). Sõbrad! Siin on ristimise peamised märksõnad: SURM ja ÜLESTÕUSMINE. See ei ole mitte vee hulk ega meiepoolne usk, vaid surm ja ülestõusmine! Apostel Paulus ütleb sama ka Kolossa kirjas: „kui teid koos temaga ristimises maha maeti ja ka koos temaga üles äratati usu läbi Jumala väesse, kes Tema üles äratas surnuist“ (Ko 2:12).

Seega ristimine on sissepääs Kristuse ellu, kes on Tee, Tõde ja Elu. Bernard Clairvaux’st on öelnud, et alandlikkus on tee tõe juurde, nii nagu tõde on teeks elu juurde. Seega tõe, tee ja elu juurde pääseme me vaid alandlikkuse kaudu. Olen tihti tsiteerinud Püha Augustinust, kes on öelnud, et kristlikus usus on kolm kõige tähtsamat asja. Esiteks – alandlikkus, teiseks – alandlikkus ja kolmandaks – alandlikkus. Paljud tahavad need kolm unustada ning kohe neljanda või neljateistkümnenda asja esiplaanile tõsta.

Kui me räägime teest, tõest ja elust ei räägi me paradigmadest, teooriatest, kontseptsioonidest ega arvamustest — me räägime Jumala Isikust. Ja nii on alandlikkus oluline ka Jumala juurde tulemises. Matteuse 11: 29 ütleb Jeesus Kristus meile: „võtke enese peale minu ike ja õppige minust, sest ma olen tasane ja südamest alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele“. Mõtle! Jeesus iseloomustab ennast eelkõige alandlikkuse kaudu. Seega meie sisenemine Jeesusesse Kristusesse ja Tema Kirikusse peab olema alandliku südamega. Isegi Indiana Jones’i filmi loojad said sellest aru, kui Jeesuse pühaõhtusööma-aja karikat otsima asudes tuli Harrison Fordil Indiana Jones’ina see õppetund selgeks saada! Steven Spielberg sai sellest aru! Kuidas on sinu ja minuga?

Pühakiri ütleb meile ja Kirik kuulutab meile Neitsi Maarja alandlikkust, mille tõttu sai ta armuga täidetud ja kõik sugupõlved peavad sellest teada saama – me tunneme seda Magnificat’i. Millest on heliloojad oma muusikapalad seoses sellega loonud? Alandlikkusest. Kelti kirikus oli 3.-5. sajandini õpetus, et kristliku Kiriku rajamisel ei olnud nii oluline see, kui Kristus Peetruse kaljuks nimetas, vaid see, kui Johannes nõjatus Jeesuse rinnale, et kuulda Jumala südamelööke. Ilmselt on selleski oma tõde.

Ilma alandlikkuseta ei saa me Jumala armu vastu võtta. Alandlikkus on meie aus endassevaatamine. Oma olukorra mõistmine — me oleme Jumalast lahus ja mitte nii kui vaja. Ja ometi samal ajal kogeme me ühendust Jumalaga, Tema armastust meie vastu, Tema halastust meie vastu ja Ta andestust! Ilma sellise alandlikkuses oleva arusaamisega endast ei tule me kunagi välja uhkuse surmapatust! Ilma sellise alandlikkuses oleva arusaamaga, kus meid armastatakse meie patususest hoolimata, ei saa me kunagi tõeliselt Jumalat armastama õppida ega ka ise halastust välja näidata, kui me seda kogenud pole.

Patu olemuseks on eelkõige uhkus ja kristlik vastus sellele on alandlikkus. Kogu vaimulik elu ja vaimulik teenimine peab tuginema alandlikkusele! Ärgem tegelgem niivõrd taoliste fraaside üle juurdlemisega kui „Kuningriigi laiendamine“ või „kirikukasv või koguduse kasv“. Need mõisted väljendavad paraku eelkõige maailmalikku edu strateegiat. Küsimuses peaks olema — kas ma elan Jumala tahtmise järele? Kuidas on mu palve-elu? Kas mu südames on igatsus Jeesuse läheduse järele?

Alandlikkust tuleb igal päeval välja elada. See pole vaid pelgalt intellektuaalne arusaam. Luuka 9:23 ei ole paljude jaoks imetlust vääriv tekst, ometi on see Jeesuse korraldus: „kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle“. (Luuka 9:23) Jeesus ei küsi — tahad sa päästetud saada? Ta esitab väga radikaalse väljakutse. Katoolse Kiriku üleskutse – nii sakramentide läbi tervikuna, kui ka eriliselt ristimise läbi —on täielik osasaamine Tema surmast ja ülestõusmisest. Armulaud on Risti kuulutus ja seega olemuslikult elav ohver. Igas armulauas on preester kutsutud surma ja ülestõusmisesse, igas armulauas on iga kirikuline kutsutud surma ja ülestõusmisesse.

Millised on järelmid ristimisele? Ef 4:5 ja 1 Ko 12:13 annavad meile vastuse. „üks usk, üks Issand, üks ristimine“ Efesose kirjas ja „sest me oleme kõik ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me oleme joodetud ühe Vaimuga“ 1 Korintose kirjas.

Me kuulume nähtavasse Kristuse Kirikusse. Me oleme usutunnistuslik Kirik. Me oleme apostellik Kirik – meie kirikus on apostellik suktsessioon. Kus on piiskop, seal on Kirik ja kus piiskop või ta esindaja (näiteks peavikaar) armulauda pühitseb, seal on ühtsus.

Ristimises me elame välja seda, kes me oleme. Ka täna tunnistame me üht usku, üht Isssandat ja üht ristimist armulauaosaduses. Ka tänases armulauaosaduses tunnistame me suremist ja ülestõusmist koos Kristusega ning selle Hea Sõnumiga läheme me maailma. Maailma, kus nii väga vajatakse Kristust! Oleme meie siis need, kelle kaudu Kristuse surm ja ülestõusmine maailma jõuab!

Aamen.