Isa Heigo Ritsbek

Armsad kirikulised siin Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kirikus, kallid raadiokuulajad üle Eestimaa. Soovin Teile rõõmsaid Kristuse sündimise pühasid!

Oleme taas jõuluajas. Mida see meile tähendab? Mismoodi portreteerida jõule? Mis on jõulude bränd – kui moodsat sõna kasutada, mis on jõuludega seotud see termin või sõna.., mis kõiks kokku võtaks. Võiksime ju kõnelda jõulukuusest või kingitustest selle all, jõuluvanast või jõuluroogadest või isegi jõulumuusikast või jõulumeeleolust. Kindlasti on õige, kui vastaksime, et jõulud on Jeesus Kristuse sünnipäev. Kui otsida jõulusid kirjeldavaid sõnu, siis on selleks kindlasti ERAKORDSUS, KORDUMATUS ja ka kui soovite – MÕISTETAMATUS.

Jõulud on andmise pühad – kristlikus terminoloogias kõneldakse sellest, et JUMAL ANDIS OMA POJA. Ja selles andmises oli ERAKORDSUS. Jumala tulek siia maailma – mida teoloogiliselt nimetatakse inkarnatsiooniks, oli erakordne aga see oli ka kordumatu ja inimliku loogika järgi ka mõistetamatu. Miks pidi Jumal inimeseks saama?

Ma annan endale aru kui raske on seda tänapäeval mõnikord mõista. Meie arusaamad on pahatihti teistsugused. Meie elu keskpaigaks ei ole enam katedraal, vaid selleks on saanud kaubanduskeskus. Nagu ütleb Toomas Paul – kui me kuhugi terve perega rõõmsalt tahame minna – siis on see kaubanduskeskus. Ja ma selle kiriku preestrina arvan veidi ilmselt mõistvat tänapäeva inimese dilemmat – milleks jõulud? Milleks see kummaline kirikusõnum?

Aga on midagi veel, mis teevad jõulud meie jaoks keeruliseks. See erakordsus, mõistetamatus ja kordumatus mis väljendub inglites, karjastes, kes on esmased Kristuse sünni tunnistajad. See ei kuulu ju tavalise elu juurde. Nii nagu sünnitus kooas ning lapse asetamine sõime. Ja tulemuseks on, et tihti taanduvad jõulud meie jaoks pööripäevaks koos päkapikkude ja jõuluvanadega – sest olegem ausad, sellest saame me ju aru.

Aga asi muutub veel keerukamaks. Tegelikult ju jõulud on ALGUSEKS ….ANDMISELE, mis nagu ei peakski ära lõppema. Ehk teisisõnu, jõulud tuletavad meelde tervet meie elu ja seda, et me peaksime vaatama ise-endast väljaspoole. Terve elu oleme me andjad, jagajad. Nii nagu Jumal andis oma Poja, on Ta jätkuvalt andja. Nii ka mitte ainult jõulude ajal me ei tee üksteisele kingitusi, vaid ka muul ajal. Jõulud on kui andmise läte – meie kõikide jaoks.

Miks on nii raske jõulusid omaks võtta? Sest jõuludes kõneldakse meile Jumala tulekust meie juurde väga kummalisel kujul. Miks on raske Jumalat uskuda? Sest Jumal on nii teistsugune. Ta on eriliselt kummaline. Et lunastusest osa saada, peame me surevat meest ristipuul vaatama. Milles on siin see õilsus või au? Ja selle Jumala sünd siia maailma – see on ju ka vägagi kummaline. Selle asemel et võimsa valge ratsu seljas kuningate paleedesse kapata sünnib see JUMAL Petlemmas – see on ju hullem kui mõni kolkaküla Setumaal – ja kuna kõik kohalikud võõrastemajad on hõivatud, sünnib ta laudas loomade hulgas. Miks on ta sünni esimesed tunnistajad Iisraeli kohtutes tunnistajaõigustest ilma karjased? See on ju rohkem kui skandaalne ja absurdne?

Püha Apostel Paulus ütleb, et tõepoolest on see nii. Jumal tuleb meie juurde imepisikese beebina. Kas see on siis maailma Lunastaja? Kas Tema Päästab meid?

Aga meile ei ole antud teist Immanueli. Selline on Jumala tee. Ta tuleb meie juurde hoopis teistsugusena kui me arvata oskame.

Ka täna siin kirikus võid Sa – just SINA – palves kohtuda selle imelise jõululapsega, kes võib muuta Su terve ELU. Mitte ainult jõuluaega, vaid terve elu. Võta vastu JUMALA KINGITUS. Kui me inimestena keeldume üksteise kingitusi vastu võtmast – on see ju väga solvav ja kurb. Aga mida arvab Jumal, kui me Tema andi ei võta vastu.

Apostel Johannes on kirjutatunud – sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei peaks hukka saama, vaid et tal peab igavene elu olema.