Isa Heigo Ritsbek

Mt 6:11

Matteuse evangeeliumi 6. peatüki alguses tegeleb Jeesus palvetamise õpetamisega – ja Ta annab oma õpilastele palve vormeli mida me Meie Isa palveks või Issanda palveks nimetame. Ja seda kasutavad kõik kristlased.

Läbi aegade on inimised ikka ja jälle tegelnud küsimustega – kuidas palvetada ja mida palvetada? Ma arvan, et seepärast ei ole vast liigne tänagi veel Meie Isa palve juures peatuda ja paluda Jumala Pühal Vaimul meile ilmutada Isa tahet Jeesuse Kristuse läbi.

ESITEKS. Me peame õppima palvetama – tänapäeval elame me ajastus kus üheks moesõnaks on saanud koolitus, tundub isegi et see termin on juba teatud mõttes ülerõhutatud. Kuid ometi on sellel tähtsus ja tähendus meie jaoks. Kuidas me oma tööülesandeid erinevatel ametikohtadel saame paremini täita. Aga kuidas on meie ELUGA TERVIKUNA? Ilmselt kristlastena vajame meiegi seda, et jätkuvalt Issand meid õpetaks. Ka palvetamises. Teisalt on see suur rõõm, et Jumal meile appi tuleb ja juhtnööre ning õpetusi ka palvetamise koha pealt annab.

TEISEKS. Meie Isa palve eelnevates kolmes osas me palvetasime kogu inimkonna pärast, kõikide inimeste pärast. Nüüd tuleme me meie endi juurde, mitte sellepärast, et vaid iseendale mõelda, vaid et seda palveosa võiks kasutada IGAÜKS, kes Kristuse Kirikusse terves maailmas kuulub.
Nagu ma ütlesin, tuleme me oma vajaduste juurde. Siinkohal on ilmselt tarvilik rõhutada ka seda, et meil on vajadused. On inimesi, ka kristlasi, kes tahaksid kuidagi seda ignoreerida. Võibolla see tundub olevat parem kui mul vajadusi pole. Kui teenisin Ameerika Ühendriikides, kus ma elasin perega üle 7 aasta, siis seal oli liturgias osa, kus vaimulikuna küsisin koguduse käest mille eest konkreetselt me Jumalat tänaksime ja Jumalat paluksime. Ja ikka ühed ja samad inimesed esitasid oma tänusoovid ja palvesoovid. Oli natuke kurb, et teatud inimesed ei esitanud kunagi ei tänusoovi ega palvesoovi. Loomulikult võis siin olla väga erinevaid põhjusi, kuid ma arvan, et see ei ole küll meie vaimuliku küpsuse tunnus, kui meil nn isiklikke palvesoove enam ei olekski.

KOLMANDAKS. Mida me siis tegelikult siin palume – „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“. Mis on see igapäevane leib? Sellele küsimusele ei olegi päris kerge vastata. Asi on ju selles, et me peame iseendale teadvustama, mida me vajame igal päeval, ilma milleta ei saa me elada. Varakiriku aegadest peale on kirikuisad ja paljud piiblikommentaatorid rõhutanud selle tekstiga seoses seda, et see tähendab nii seda mida meie ihu vajab kui seda mida meie hing vajab. Siia on haaratud siis ka vaimulik leib. Siia on haaratud armulaual vastu võetav Kristuse Ihu ja Veri. Siia on haaratud Jumala poolt antu palveosaduse ja piibliuurimise läbi. Igapäevane toit ja sakramentaalne leib. Tänapäeval eriti tahaksime me ju oma elu jagada eri valdkondadesse ja kategooriatesse – tööelu ja koduelu, abikaasaga kooselu ja lastega kooselu, kirikuelu ja kodune elu, argipäevaelu ja pühapäevaelu. Paraku tulles varakiriku juurde – ja ma usun, et sellel on tugev piibellik alus – oli ja on kristlaste elu KÕIK ÜKS TERVIK. Kui me ei suuda seda mõista või sellest aru saada, siis on tõepoolest tulemuseks fragmenteeritud elu, mis ei tee meid mitte õnnelikuks vaid hoopis õnnetuks. Sellepärast peaksime siis ilmselt fraasi – „meie igapäevane leib anna meile tänapäev“ nägema selle palve totaalses täiuses, totaalses täiuslikkuses. See on palve, kus me pöördume Jumala poole igatsusega, et me võiksime ja oskaksime Jumala käest paluda ning vastu võtta kõike seda – KÕIKE SEDA – mida me oma igapäevaelus tõepoolest siis ka vajame. Nii et ei ole erinevust nn vaimuliku elu ja mitte-vaimuliku elu vahel.
Martin Luther on oma kommentaaris öelnud, et kui vürstid sellest palvest õigesti aru saavad, siis muudavad nad oma vappidel olevad lõvid ja kotkad leivapätsideks, sest seda vajavad nad palju rohkem tegelikult, kui midagi muud. Martin Luther rõhutas ka seda, et see osa MEIE ISA palvest on suunatud meie vaenlase – saatana – vastu, kes tahaks, et me ei paneks kogu oma lootust Jumala peale ning koos sellega rahulikku elu elaksime. Seepärast tekitabki saatan nii palju segadust ja külvab kõiksugu kurja inimeste vahele. Ja samuti rõhutab Luther seda, et selle palve läbi saab Jumal meile eriliselt näitama, kuivõrd Ta hoolitseb meie eest ning tegelikult armastab meid.

Teisalt, mida meie ajalikus igapäevaelus see igapäevane leib siis on? Ilmselt toit, meie ulualune, meie lähedased – suhted nendega, ilmselt meie hobidki. Ma arvan, et see valdkond on väga suur ja on oluline, et me kõik selle Jumala ette toome. Sest lõpeks oleneme me ju kõiges Jumalast. Kõik see, mis on meie elus, on seotud Jumalaga. Aga me ei tohiks seda palvet palvetades AINULT Jumalapoolset heakskiitu paluda sellele, mida me ISE oleme juba ära otsustanud või välja valinud. See palve ei ole palve kus Jumal oleks meile lihtsalt vahendiks või kanaliks teatud asjade saamisel. Rõhutan seda seetõttu, et tänapäeval on taoline mõttelaad ka kahjuks kristlaste keskel levimas. Name it claim it – ütle see välja ja võta see vastu! See on ju maagia! Muide – varakiriku aegadest peale on maagia olnud üheks kristluse suurimaks vaenlaseks. Ikka tahaks inimsüda leida selle õige nupu, kuhu vajutades automaatselt saaksime loodetud tulemuse. Aga Jumal ei ole ega saa kunagi olla osa meie poolt loodud maagilisest maailmapildist! Jumal on meie Taevane Isa! Ja seepärast peame me olema valmis vastu võtma JUST TEMA VASTUSEID, mitte ainult meie soovunelmaid.

Küsimuses on lõpeks ju see, kas me usaldame Jumalat, et Tema poolt antud palvevastuses oleme me IGAPÄEVASEKS meie vajaduste rahuldamiseks JUST SELLE vastu võtnud, mida TEMA on tahtnud meile anda. Olla rahul – olla rahul Jumalaga. See on imeline, kui me suudame sellist kristlikku elu elada. See leib on Jumala leib – MEIE leivaks saab ta ainult seeläbi, et Jumal seda meile annab.

AAMEN.